Üksnes lobedast maailmast läbi liueldes jääb inimene paljust ilma
„Kas koolikirjandust valides peaks eelistama oma kultuuri maailmakultuurile?“ küsib Jaanika Palm. „Ja teiseks: kas koolis käsitletav kunst, olgu selleks siis kirjandus, film vmt, peaks kõnetama õpilast või on olulisem selle tähtsus meie kultuuriloos.?
Kas peab siis kogu aeg motiveerima, nunnutama ja tupsutama?
“Esimene probleemiring on laiem kui ainult kirjandusõpetus ning peaks kõigepealt vastama küsimusele, kas soovime oma lastest kasvatada ennekõike eestlasi ja alles seejärel maailmakodanikke või vastupidi. Kui ka veel eelneva põlvkonna jaoks oli selline vastandus üsnagi reaalne, siis praegused õpilased seda nii ei tunneta. Tänapäeva laste maailm on keeleliselt avaram, eesti ja väliskirjanduse vahelised piirid nagu ka pildilise ja sõnalise teksti piirid on nihkunud.
Teismelistele ei kujuta võõrkeeles (tõsi, enamasti inglise keeles) teos, olgu raamat, film või telesari, mingit probleemi. Ja küsimus „oma või võõras” nendele olulist tähtsust ei oma. Sellest hoolimata või just selle pärast pean oluliseks koolis rõhutada eesti noortele just eesti kultuuri tähtsust.
Olev Remsu sõnade kohaselt ei kasuta Tuglas tänapäevaseid nippe laste köitmiseks. Aga peame me siis kogu aeg lapsi nii kangesti meelitama, motiveerima ja tupsutama? Ja kuigi ma jäika sundust üldiselt ei poolda, leian, et üsna tervitatav oleks aeg-ajalt koolilugemisse suhtuda kui ülesandesse, mis tuleb ära teha. Keegi ei kurda, et matemaatikas tuleb koduülesandeid lahendada, korrutustabel pähe õppida või geograafias riikide pealinnu teada. Aga niipea kui asi kirjandusse puutub, kostab kohe lärmi. Kindel on, et kirjandust ei saa õpetada ilma lugemata.“
Loomulikult on vaimne pingutus raskem kui „Tähesõdade” lobedast maailmast läbi liuelda, tõdeb lastekirjanduse uurija. „Aga kui lasta noortel tegelda ainult sellega, mis neid hetkega haaravad, jätame nad paljustki ilma. Nende maailm jääb kitsukeseks ja vildakaks.“
Haridus polegi meelelahutus
Jaanika Palmile sekundeerib kirjandusõpetaja Alli Lunter: „Tegelik probleem pole konkreetsetes teostes, need on lihtsalt sümboolsed märgid: traditsiooniline kirjandusklassika vastamisi tänapäeva audiovisuaalsete lugudega, millega noored on kursis ja mille põhjal ehk annaks ka koolis olulistest väärtustest kõnelda.
Probleem on selles, kuidas tekitada lugemisoskust ja -harjumust võimalikult ligitõmbavana olukorras, kus üha rohkem elatakse maailmas, milles lugusid jutustatakse pigem visuaalselt. Ja eriküsimus on, kuivõrd kool peab olema popp ja lihtne koht ning kuivõrd on see siiski tõsiste kultuuriväärtuste edasiandmise paik – see on alati tasakaalu küsimus, sest millegi kaudu peab need väärtused ju huvitavaks ja ligitõmbavaks tegema.“
Alli Lunter rõhutab, et meeldiva lektüüri ja kohustusliku kirjanduse mõisteid ei tohiks segi ajada.
„Mõni mees jääb muidugi eluaeg seiklusfilme fännama, nagu mõni nainegi ainult lamedaid armastusfilme,“ kirjutab Alli Lunter. „See pole mõõdupuu, et koolis ei peaks õpetatama kirjandusklassikat.
Praeguses postmodernistlikus marutõbises ühiskonnas, kus tabude lõhkumine on aja märgiks saanud, ei peaks latte madaldama ega võrdlema kõrget madalaga samas skaalas. Hea kirjandus kuulub kõrgkultuuri, hea põnevusfilm siiski ainult massikultuuri.“
