Mõistet „avatud ühiskond”, mida Eestis juba paarkümmend aastat korrutatakse, peetakse justkui mingiks kõikeravivaks mantraks. Kui ühel päeval oleme selle, teise ja kolmanda probleemi lahendanud, on meie ühiskond tõeliselt avatud kõigile ja kõigele siin maailmas ning mingil põhjusel peaks see hea olema.

Sellest unistusest kantult kritiseerib Rein Raud 19. augusti Sirbis Eesti ühiskonda: „Kes meist on õige eestlane, seda selgitatakse ikka veel koidikutel. Või teoreetilisemalt: igasugune narratiiv, mis seab sihiks ühiskonna ühendamist, on endiselt vastanduva iseloomuga, sest ainult nii suudab ta kedagi kõnetada.”

Osalt on Raual muidugi õigus – nagu ta artikli alguses nendib, on meil mitmes mõttes läinud hästi, aga mitmes mõttes ikka pole ka – ning Eesti poliitiline ja ühiskondlik retoorika on vastandav ja primitiivne. Kes võiks vastu vaielda? Samas kumab tema mõttekäigust tõepoolest läbi tõdemus, nagu olla Eesti ühiskond suletud või sulgumas. Sulgumas uutele ideedele, sulgumas maailmale.
See on muidugi üsna ideoloogiline viis asju vaadata – kui Eestist polegi saanud sedavõrd kosmopoliitne maa, nagu vasakpoolsele intelligendile meeldiks, siis on see kritiseerimist väärt.

Inimene vajab stabiilsust

Samas võiks mõelda ka sellele, et kui meil paarkümmend aastat polegi muud tehtud, kui muudetud, reformitud, kohendatud ja lähendatud Läänele – mille üks, aga mitte ainuke osa on selle müütilise avatud ühiskonna (Karl Popperi järgi läbipaistev ja demokraatlik ühiskond, kus kodanikud kontrollivad oma valitsejaid) loomine –, siis pole just eriline ime, et muutustest väntsutatud maal leidub piisavalt neid, kellel on sellest kõrini, kes ei taha elada pideva uutmise tõmbetuules, vaid ihalevad stabiilsust. Nii et siinkohal on ühiskonna suletusest ja sulgumisest rääkimine eksitav – suletud ühiskonnaks peetakse üldjuhul ju autoritaarseid režiime, mitte seda, kui poliitikud julgevad avameelselt rääkida immigratsiooni ohtudest, millele Raud osutas.

Selles mõttes ei seisa me kindlasti silmitsi mingisuguse ühiskonna sulgumisega, mis lõikaks meid kas just füüsiliselt, aga kindlasti vaimselt ära muust maailmast ja võõrandaks ka suure osa Eesti inimestest oma riigist. Pigem tundub, et kui pendel – mitte ainult meil, vaid kogu Lääne maailmas – liikus 1990-ndatel NSV Liidu lagunemisele järgnenud ajaloo lõpust unistavas eufoorias ühte äärmusesse ning tõepoolest usuti, et Alle Menschen werden Brüder, siis praeguseks on sellele järgnenud pohmelus. Ollakse väsinud mitmekultuurilisuse unelmast, ilmselt väsinud ka Euroopa lõimumisest – eriti kui selle hinnaks on kallite kaasteeliste võlgade kinnimaksmine kaugel Vahemere ääres –, kindlasti aga väsinud unistusest, et ühel kaunil päeval on ühiskond nii avatud, et koosnebki ainult kõikjalt sisse paistvast valgusest.

Pigem mõõdukalt

Huvitav on muidugi mõelda, et kui ühiskond või riik on maja ja seda lõpmatult avatakse, siis mille najal ta püsti seisab? Või pole maja vajagi? Aga talvel hakkab ju külm. Ja talved ei jää tulemata. Tuleb aegu – kui nad juba kohal pole –, mil maailm pole inimese suhtes sõbralik koht, mil oma riigi tugi on vajalik, ja siis on hea, kui maja pole päris ära lõhutud, vaid sellel on ees uksed ja aknad. Uksed ja aknad, mida ei saa mitte ainult avada, vaid vajadusel ka sulgeda.

Nii vaadates pole suletus tingimata halb. Suletus on kindlasti ka turvatunne, samuti kontroll oma lähima ümbruse üle ja targalt tehtuna võib see olla ka kvaliteedi garant nii ideede kui ka inimeste liikumise suhtes. Kuid jah, nõustun – see on nii vaid targalt tehtuna ja inimlikel asjadel on kalduvus untsu minna. Mis aga ei tähenda, et proovima ei peaks.

Asjadesse peab suhtuma lihtsalt rahulikult ja mitte laskma end võluda või hirmutada mõistetest. Nii nagu helesinised unistused mingist lõplikult avatud ühiskonnast kuuluvad mitte ainult tobeda, vaid ka ohtliku fantaasia valdkonda, nii ei maksa suletuseski näha vaid pimedust ja õudusi. Aastatuhanded riigivalitsemist peaks olema inimkonnale õpetanud, et lõppkokkuvõttes on mõõdukus üle igasugustest äärmustest.