Ühe eluunistuse purunemine

Kaheksa aastat tagasi, pärast lapse sündi täiskasvanud inimesena tõsisemat trenni alustanud, naiste rattaspordi mõttes ei kusagilt maailma eliiti trüginud Grete Treieri (30) loost saaks hea filmi, millel paraku oleks paatosliku lõpukaadri asemel nukram pilt.

Olümpia naisratturite grupisõidus 30.na finišijoone ületanud Treier ütles ülipettununa ajakirjanikele, et kaalub tippspordiga lõpetamist. “Olen nii palju ohverdanud, praegu ei näe enam motivatsiooni,” teatas ta pärast lõpetamist meediale.

Tegelikult lootis Treier endamisi, et ehk õnnestub tal olümpial üllatada. Veidi enne olümpiat toimunud velotuuril Saksamaal oli ta saanud üldkokkuvõttes kolmanda koha. Tuuri käigus oli võitnud etapi vahetus lõpuheitluses kahe ülitugeva sakslanna ees. Üksnes rumal poleks märganud, et vorm on tal hea.

Ettevalmistus oli läinud täkkesse. Meedia andis üha enam mõista, et teda maksab jälgida. Ise jäi ta sõidueelsel pressikonverentsil tagasihoidlikuks. Kuigi tunnistas, et tore oleks üllatada.

Treier oli valmis, et sõita tuleb kuumuses. Kuigi ilmaennustus lubas vihma, lootis ta, et seda ei tule. Eelmine päev ei sadanud ju, kuigi prognoos lubas. Sõidu alguses vihma polnudki. Esialgu polnud viga. Aga mida edasi Pekingi olümpiasõit kulges, seda raskem Gretel oli.

Loe Ekspressist, mis juhtus