Tuulde lendav aeg ja arutu raiskamine
Ei ole riigikogu liikmed ega juhtmed-juhtmekesedki muidugi ühe vitsaga löödud. Anekdoote poliitika tuules kõrgele lennanud tähtsatest ninadest räägivad Toompeal ka riigikogulased ise. Mõnda juba 90-ndatest pärit lugu meenutab raamatus „Kõik, mis on juhtunud” Valve Raudnask. Näiteks miks riigikogulane nii rumal on? Sest see on tema parteiline ülesanne... Ja Olav Anton olevat kellegi kohta öelnud: „Hea, et ta siin [riigikogus] on. Mõtle, kui palju kahju ta oma erialal teeks.” Lisanud veel: „Riigikogus on nagu elus ikka: rumalust talutakse, ausust vihatakse.”
Igale jõule mõjub vastujõud
Rumalust ja tarkust mõõdab igaüks mõistagi iseenda järgi, mingit objektiivset või absoluutset kriteeriumi siin pole. Kuid kogemus ütleb, et mida vähem keegi asja sisust teab või hoomab, seda vahvamaid jutte „kõrgematest”, valdkonnaülestest visioonidest ning n-ö targast poliitilisest juhtimisest temalt kuulda võib. Tühjad tünnid, teadagi, kõmisevad kõige kõvemini. Ja nagu sedastab Murphy tarkus: kõigis inimtegevustes otsib töö üles ametiredeli madalaima astme.
Hiljaaegu hariduslistis arutatud idee kaotada huvihariduse õpetajate kvalifikatsiooninõuded (pärast seda, kui nende nõuete leiutamisele ja rakendamisele on kulutatud lugematu arv töötunde ja rohkesti raha) tõi meelde Newtoni kolmanda seaduse: igale jõule mõjub vastujõud. Kuhjunud nõuded, millele vastavus on eluvõõraste ametnike silmis kõrges hinnas, aga millel tegelikus töös tähtsust pole, tekitavad vastureaktsiooni. Ükski täie aruga direktor ei võta ju pilliõpetajaks inimest, kes ise pilli mängida ei oska. Pigem on mure nüüd juba selles, et heale õpetajale tuleb eelistada kehva, kui sellel on ette näidata rohkesti formaalhariduse pabereid ning täienduskoolituse tunde osalemise kohta kujundava hindamise, puukallistamise või sütelkõnni kursustel.
Mis ajast on ametnik juhendaja?
Intervjuust Tõnis Lukasega eelmise nädala Õpetajate Lehes jäi mu meeltesse kriipima väljend „tegeliku töö tegija ja teda juhendav ametnik”. Meie jutuajamise teema oli teine, aga ikkagi pidanuksin vist küsima, mis ajast on ametnik juhendaja. Kas ametniku asi ei peaks olema hoopis spetsialisti töö toetamine ja turvamine? Juhendamisest võiks suurte mööndustega kõnelda ehk siis, kui tegemist on tõesti sama eriala spetsialistiga, kelle kogemustepagas on suurem „juhendatava” omast. Aga pole vist mina ainus, kes siinkohal sobivate näidete leidmisel esimese hooga üsna kimpu jääb.
Varastatud aeg ja arulage raiskamine – nii on pealkirjastatud artikkel ajakirja Puutepunktid märtsinumbris. Valusa otsekohesusega ütleb 27-aastase sügava puudega noormehe ema Mare Märtens, et „paljud ametkonnad ei ole ellu kutsutud mitte puuetega inimeste teenindamiseks, vaid vastupidi... puuetega inimeste sihtgrupi olemasolu annab sadadele ametnikele võimaluse tekitada tööd ja teenistust iseendale. Nii mõeldaksegi päevast päeva välja eluvõõraid süsteeme, mis ei toimi ülepea sihtgrupi heaolu huvides”.
Viimane suur „abi” oli uus perekonnaseadus. Teovõimetu lapse 18-aastaseks saamisel tuleb tema töövõimetuspension hoida lahus pere muust eelarvest ja kohtule (!) esitatavas aastaaruandes tõendada tšekkidega viimne kui üks pensionist tehtav väljamakse. Seadus näeb ette muidki kohtu vahet jooksmisi, avalduste esitamisi ja lubade taotlemisi. Mis mõttega? Ikka selleks, et abitute inimeste vara ja õigusi kaitsta, selgitab ametnik. Aastaid ja aastakümneid pole keegi küsinud sügava liitpuudega lapse emalt ega isalt, kuidas nad toime tulevad. Riigi rahatugi võimaldab vaevu hinges püsida – ning nüüd siis äkki on abikäsi sirutatud... niigi puuduvat aega ja jaksu kulutava lisakoormusena, taustaks solvavad kahtlustused ning soovitused paigutada pensioni ülejääk (sic!) hooldatavale kasumit teenima.
„Lämbumas vabariigi hoole all,” kirjutasid Tiina Kangro ja Anne Lill (PM 29.02). Nende artikkel ja järgnenud avalik allkirjade kogumine on läinud asja ette: nii riigikogu sotsiaalkomisjon kui ka justiitsminister on nüüd lubanud seadust muuta. Parem hilja kui mitte kunagi.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
