On ka põhjust – samal ajal kui kahe suurriigi välisministrid poseerisid naeratades pildil ja rääkisid läbimurdest, põrutab reaalne elu Ida-Ukrainas edasi samal kursil, kus viimased kuu aega.

Venemaa eitab seost roheliste mehikestega, nn separatistid löövad lahingut Ukraina relvajõududega ning tagatipuks annab Putin oma pressikonverentsil mõista, et tal on veel plaan Janukovitšit Ida-Ukrainas kasutada.

Venemaa käitub agressorina

Venemaa käitub agressorina ning vähemalt esialgu tundub, et neljapäevane kohtumine siin olulist murrangut toonud ei ole. Kas läänemaailmal on üldse mingeid reaalseid võimalusi taltsutada Putini impeeriumiihalust ning sundida agressorit peatuma?

On küll, kuid selleks tuleb asuda ka ELil ja USAl senisest tunduvalt jõulisemalt tegutsema. Loodetavasti on tänaseks hakanud mõranema ka illusioonid nende peades, kes on siiani lootnud olukorda muutust tuua tavapärast läänelikku mugavusdiplomaatiat kasutades. „Saame kokku ja arutame” päädis viimati sellega, et 28 kokku sõitnud EL välisministrit otsustasid lisada sanktsioneeritavate nimekirja neli (!) inimest. Võib ette kujutada, kuidas Venemaa selliste sammude üle vaid peenikest naeru peab.

Agressorit tuleb pigistada

Kui me tahame Venemaad ka reaalselt peatada ja sundida oma käitumist muutma, ei piisa ainult arutamisest, vaid tuleb astuda palju jõulisemaid samme. Arutama peab, kuid samal ajal tuleb ka tegutseda. Agressorit tuleb pigistada sealt, kus tal kõige valusam on.

Venemaa jaoks on selliseks kohaks laialdane ja läänemaailmaga läbi põimunud suhtlus- ja majandussüsteem. Venemaa on küll suur ja võimas, kuid ometigi ei suuda ta toimida isolatsioonis ja muust maailmast eraldatuna. Venemaa korruptiivne raha on aastaid voolanud Euroopasse ja Ameerikasse, millega on omakorda kindlustatud võimu püsimist ja järjest suuremat korruptiivset võrgustikku kodumaal.

Selle ahela läbiraiumine on see, mis Venemaad kõige valusamalt tabab. Kui Venemaa finantssektor ja pangandussüsteem muust maailmast ära lõigata ning välja töötada regulatsioon seniste rahapesuskeemide tõkestamiseks, on peenike pihus Venemaa oligarhidel, kelle najal praegune korruptiivne režiim suuresti püsib. Sellele aitab kaasa ka isiklike sanktsioonide oluline laiendamine, nimekirja tuleb lisada kõik Venemaa Föderatsiooninõukogus Krimmi okupeerimist toetanud saadikud, Kremli administratsiooni juhtivatel kohtadel töötavad ametnikud, Kremliga seotud oligarhid ning Vladimir Putin ja Dmitri Medvedev.

Venemaa internetijuhe seinast välja tõmmata

Piirata tuleb ka Venemaa propagandatööstust, milleks tuleb välja töötada toimivad sanktsioonid telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonnas. Piltlikult öeldes tuleb Venemaa internetijuhe seinast välja tõmmata.

Ning loomulikult tuleb peatada igasugune relvastusalane koostöö Venemaaga. Nii nagu terroristidega ei peeta läbirääkimisi, nii ei relvasta me ka agressorit. See otsus peab olema läänemaailma ühtne ja tingimusteta seisukoht, ainult nii on sel mõju.

Tulles tagasi pealkirjas püstitatud küsimuse juurde, siis jah – agressorit saab peatada, kuid selleks tuleb astuda senisest oluliselt karmimaid samme.