Esiteks — ajalooline uuenduslikkus ja elujõud.

Olles augustis 1988 tollase Nõukogude Liidu alal esimese demokraatliku partei — Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei — asutajaid , olen jälginud järgnevate erakondade teket ja mitmetel juhtudel ka hääbumist.

ERSP, Isamaa ning nende liitumisel 1995 tekkinud Isamaliit olid poliitilised jõud, kes seadsid juba 22 aastat tagasi rahvusliku sihi Eesti täiemahulise iseseisvuse taastamisele ning vedasid 1989 meie ajaloo suurimat kodanikualgatust — kodanike komiteede liikumist. 20 aastat tagasi valitud Eesti Kongress kui EV seaduslike kodanike esinduskogu üleminekuajal moodustas rahvuslik-demokraatliku alternatiivi nõukogude haldusaparaadile ja murdis kompartei võimumonopoli.

Ka Res Publicaga liitumise järel on ühinenud IRL (minu ettepanek oli nimetada erakond eestipäraselt „Isamaa ja Vabariigi Eest”) säilitanud juhtiva koha rahvusriikluse, kodakondsuse, väärtuste järjepidevuse ning riigikaitse valdkondades.

Teiseks — praktiline rahvusvaheline ja majandusalane tegevus.

IRL on olnud aktiivne Euroopasse integreerumisel ning seal liitlaste ja sõprade võitmisel. Mart Laar on niihästi Euroopas kui USA-s tuntumaid Eesti poliitikuid, kelle autoriteet ja sidemed maksavad.

IRL ei mahu üksnes rahvuslik-riiklikku tegevuslõiku. Tema rolliks on olnud ettevõtluse arendamine ja selleks vajaliku keskkonna kujundamine, majandusreformid, heas mõttes konservatiivne rahanduspoliitika koos eelarve tasakaalus hoidmisega. Tänases Eestis on levinud ühekülgne ettekujutus nagu oleksid majanduse areng ja reformid Reformierakonna roll. Ometi ei saa unustada, et majandusreforme alustas 1992 jõuliselt Mart Laari juhitud Isamaaliidu, ERSP ja Mõõdukate koalitsioon.

Isamaaliit ning tänane IRL pole kaugenenud majandusest, vaid panustab sihikindlalt selle arengusse. Res Publica andis Taavi Veskimägi näol ühe parimaist rahandusministritest, IRL-i majandusminister Juhan Parts teeb tõhusat tööd EL võimaluste ärakasutamisel.

IRL eripära moodustab majanduspoliitiline kesktee lausliberalismi ning sotsialistidele omase riigi kontrolliva osa tugevdamise vahel. Nähes üksikisikus kordumatut väärtust ning rõhutades kodaniku puhul vabaduse ja vastutuse seost, lähtub IRL solidaarsusest nõrgematega, riigi kaasvastutusest sotsiaalsete vajaduste lahendamisel.

Lühidalt — IRL puhul on tegemist sotsiaalse turumajanduse filosoofiaga, mis on iseloomulik Saksa kristlikele demokraatidele ja IRL katusorganisatsiooni — Euroopa Rahvapartei majandusplatvormile. Nende tunnuste alusel erineb IRL niihästi Reformierakonnast kui Keskerakonnast ja sotsialistidest.

IRL tõhususele Eesti rahvuslike huvide edendamisel on oluliselt kaasa aidanud kuulumine Euroopa suurimasse poliitilisse perekonda — Euroopa Rahvaparteisse, mis on mõjukaim jõud niihästi EL Komisjonis, Ministrite Nõukogus kui ka Euroopa Parlamendis

Kolmas tunnusjoon on minu silmis IRL kui püsiväärtuste erakond, kellele on eriti tähtsad haridus, noored pered, rahvuskultuur, väärtuste järjepidevus.

Nii nagu Eesti tugines IRLi eelkäijate juhtimisel iseseisvuse taastamisel õiguslikule järjepidevusele, nii moodustab IRLi tegevuse aluse väärtuste järjepidevus. Isegi Eesti lühike poliitiline ajalugu osutab, et midagi sisult uut pole võimalik leiutada, tähelepanu äratada saab vaid uudsete pakenditega, mille sisu kodus enamasti lauale panna ei kõlba.

Olen sügavalt veendunud, et Eesti vajab täna rohkem kui kunagi varem sellist erakonda, kes on usaldusväärne ja järjepidev, kes enne valimisi ei tõmble ega improviseeri häälte jahil. Jah, igas erakonnas võib ikka ja jälle esineda ebaväärikaid liikmeid. Kuid IRL üldmaine on säilinud korruptsioonivabana, tema juhid pole oma positsiooni kasutades isiklikku kasu taga ajanud; IRL fraktsiooni iga liige maksab saadikupalga suurenemise vahe tagasi riigikassasse.

Enne suurkogu püütakse IRL tõmblema panna. Ennustatakse liitumisõmbluste rebenemist, ägedat sisevõitlust. Mida oskan selle peale öelda?

Minu hinnangul on IRL ühinenuna oodatust paremini hakkama saanud. Olles käinud pea kõigis piirkondades, on enamasti raske, kui mitte võimatu eristada respublikaane ja isamaaliitlasi. Sama puudutab Riigikogu fraktsiooni ja meie ministreid, kes on töötanud tublilt ja ühtselt. Riigikogu ja kohalike valimiste tulemused olid paremad kui küsitlused näitasid, kuigi IRL ei kavatse rahulduda kolmanda erakonna seisundiga.

Mis puutub ühtsusesse, siis lepiti üsna lihtsalt kokku Mart Laari jätkamises esimehena. Just seetõttu pean ülepingutatuks ja mõttetuks eestseisuse valimistel eraldi kümneseid nimekirju, mida soovitatakse hääletada blokkidena. Toetan hääletamist isikute, mitte nimekirjade poolt.

Viimane mure on meie rahvuskultuuri pärast. Soovin IRLlt konkreetset ja solidaarset suhtumist rahvuskultuuri viljelejatesse. Eesti identiteeti loovad meie muusikud, kunstnikud, teadlased, kirjanikud, teatritegijad jt, keda majanduslangus on tabanud nii moraalselt kui aineliselt. Ent ka headel aegadel ei saa üks väike rahvusriik lubada endale projektipõhise ja rahalisele arvestusele rajaneva kultuuripoliitika domineerimist.

Lagle Pareki sõnul on Eesti-taoline rahvusriik erakordne luksus — luksus, mille eest peame kõik olema valmis maksma kallist hinda. Väärilist hinda.