Laupäeva, 28. juuni hommik tervitas tuleteelisi päikselise naeratusega. Viisu rahvamajast oli tuld teele saatmas Roosna-Alliku noortekeskuse noortekoor. Teel Paide valda põikasime läbi lähedalasuvast Vodja mõisakoolist.

Südamaa ehk Paide valda saabudes ootas meid ees Paide tantsurühm Kägärä, kes tule jõudmist oma valda kägärä tantsuga tervitas. Muusikalise saate eest tantsjatele kandis hoolt nooruke lõõtsamees Allar Kiristaja, kes võlus kaasakiskuva tantsumeloodia välja 1937. aastal Osvald Haabi kätetööna valminud lõõtspillist.

Teekond jätkus sooja päikese, selge taeva, õrna tuulehoo ning inimeste lehvituste saatel. Paide linna piiril andis vald tule üle linnale. Seegi tule üleandmine möödus meeleoluka tantsu ja laulu saatel. Põhjust oli küllaga, sest on ju Paide linn ainus Eestis, kel on olnud oma laulupidu alates 1907. aastast. Siinsamas lähedal asus ka esimene eestikeelne kool.

Paide vallimäel tervitati tuletulejaid laulu ja tantsuga. Esinemistest olid tulnud osa saama hulgaliselt kohalikke elanikke ning hingetõmbepaus andis ka tuletulijatele võimaluse laulu ning tantsu nautida.

Teel linnast välja külastati Paide linna aukodaniku Arvo Pärdi kivi, kus räägiti helilooja töödest ja tegemistest. Edasi viis tee esimese laulupeo mälestuskivini.

Tulerongis Paidest Reopalusse ühinesid tuletoojatega Paide Gümnaasiumi rahvatantsurgupi Tantsujalad väikesed tantsijad. Tegemist oli teise klassi noorte tantsjatega, kelle noorus tulerongkäigule kohe uue hingamise andis!

Reopalu teeotsas võtsid tule vastu Väätsa valla esindajad. Vallavanem oli kohale saabunud väärika 101aastase jalgrattaga, mis nägi välja nagu uus, ning vallavanema uhket varustust täiendas veel 100aastane jalgrattakiiver. Väätsa vallas asub Eesti ainus jalgrattamuuseum. Muuseum asub vanas vallamajas, mis omal ajal oli kõrtsimaja. Kõrtsid asusid alati teede ääres, nii on seegi kõrts paigas, kus omal ajal ühinesid Põhja-ja Lõuna Eestit ning Ida-ja Lääne Eestit ühendavad teed.

Väätsa mõisa jõudis tuli samaaegselt kohalike pulmalistega. Üksteist aga ei segatud. Tervitustantsud ja sütitavad laulud tervitasid meid siingi.

Peagi jõudis tulemeeskonna tee Türi valda. Türi vald ei ole suur mitte lihtsalt oma pindala poolest (600 ruutkilomeetrit), vaid rikas ka kultuuriloo ja -pärandi poolest. Nii toimuski tule üleandmine Jaan Eilarti kodutalu õues. Eilart on mõju avaldanud Eesti kultuurile, tema pärand on jätnud jälje nii omaaegse Nõukogude Liidu vabariikidele kui põhjamaadesse.

1957. aastal viidi tema algatusel ülikooli õppekavasse sisse distsipliin looduskaitse, samal aastal võeti vastu ENSV-s esimesena liiduvabariikidest looduskaitseseadus, esimesena NL ja idabloki maades rajati ENSV-s looduse õpperadasid. Ka paljud skandinaavia looduse õpperadade rajajad käisid kogemusi saamas Eilarti juures. Ka Lahemaa looduspark rajati Eilarti juhtimisel.

Türi valla piiril peatusime esimese lastelaulupeo kivi juures, paigas, kus 148 aasta tagasi, 1866. aastal toimus laste laulupäev. 1870. aastal võttis teisest laste laulupäevast osa juba 1000 laululast. Lastekoorid jõudsid üldlaulupeole 1910. aastal 1640 lapsega, alates 1962. aastast toimuvab noorte tantsu- ja laulupidu, viimati 2011 aastal.

“Meie kiisul kriimud silmad” on laul, mis oli omal ajal ka esimese laste laulupäeva kavas, täna aga esitasid selle Türi põhikooli laululapsed.

Edasi viis tee tuletoojad koos saatjaskonnaga Türile, 1976. aastal paigaldatud akadeemik Wiedemanni mälestuskivi juurde. Türi on paik, kus noor keelehuviline Wiedemann ruttas hommikuti varakult loodusesse taimi koguma, et neid siis kohalikele näidata ja neilt taimenimesid küsida. Nii saamegi öelda, et Türi kihelkonna keel on läbi akadeemik Widemanni jõudnud Eesti kultuurilukku.

Pärast teekonda läbi Türi linna jõudis tuli Türi järve juurde, kus tuld oodanud türilased moodustasid peatselt inimketi ümber järve, samuti rändas ümber järve laulupeotuli. Tuli leidis oma tee ka Türi järvele, tehes paadis ringi ümber järve. 26 laulupeotulest süüdatud küünalt, üks iga laulupeo jaoks, pandi ujuma järvele.

Pärast Türi järve külastust leidis meeleolukas tuletoomise rongkäik tee Lokuta mõisa. Lõkke süütajaks oli priitahtlik pritsimees Valdu Välimäe, kes laulupeotule eelmiseski kohas, Türi järvel enda hoolde võttis. Valdu Välimäe kandis esimese Eesti Vabariigi aegset priitahtliku pritsimehe mundrit.

Lokuta mõisapargis lugesid kõik asjaosalised ka Hando Runneli luuletuse, mis praegu ju nii päevakohane:

Puudutuse ime

Puudutus on – puudutamine.
Puudutus on puhkemine väljapoole.
Puudutamine on enese ulatamine teisele.
Puudutamine on kinkimine.
Hindamatute kingituste kinkimine vastamisi.
Ma puudutan sind, et saada sind minu vennaks,
Et saada sind minu õeks.
Võta mu puudutus vastu, luba mul elada.
Ma ootan su puudutamist vastu.

Ja siis läks tuli tuttu Türi kirikusse.