Hommikul tundub, et TuleTulemist on õnnistatud järjekordselt kauni ilmaga. Tuul kogub tasandiku peal hoogu, et rattureid räsida. «See ilm on petlik,» arvab Muttika kareda häälega. Võibolla on, võibolla mitte.

Kohad, mida külastame, on oma olemuselt väga erinevad. Külast külla, linnast linna liikudes on aga märgata üht erilist sarnasust. Jah, inimesed on rõõmsameelsed ja õnnelikud, nad on ilmselgelt tantsu-laulumaiad: igal pool, kus käime, antakse kindlasti mõni etendus. Ent on midagi veel erilisemat: kui küla/valla keskel on melu, siis mujal elu peatub. Näiteks Kiilis küsis üks poemüüja oma ülemuselt, kas tohib tolleks hetkeks ära käia, kui tuli vallavalitsuse ette jõuab. Keegi ei keelanud!

Assaku külaplatsil teeb Jüri Muttika otselülituse Raadio2 eetrisse, kuhu viimaks jõuab ka TuleTulemise laul. Otse-eetris, live'is. Heaks kombeks on saanud, et laulu ei esitata ainult korra. Seda tehakse vähemalt kaks või rohkem kordi. Tean-neid-laulusõnu-peast klubiga liitub järjest rohkem inimesi. Rõõmsale laulule vaatamata näeme, et taevalaele koguneb ähvardav kogus pilvi, lisaks on nad sinkja varjundiga. Mis seals ikka – jätkame teekonda!

Lehmja tammikul tervitavad meid peale siinse rahva ka üle kahesaja aasta vanused tammed. See tammik on eriline, kuna teda hoitakse puutumatuna, tammede all on seetõttu omanäoline loodus. «Kuigi siin on palju radasid, on siin siiski väga erilised taimed kasvamas,» kinnitatakse.

Teate, kui kaunilt kõlab sellises paigas koorilaul! Ilus ja voolav muusika, mis kulgeb lauljate suust kõrvuni, siis mööda närve edasi, nii et tulemuseks on kananahk ja külmavärinad. Tammed kohisevad taustaks ning koorid lõõritavad. «Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, oled mu hingele lähedal. Eestimaa, Eestimaa, oled mu kodumaa, oled mu südames sügaval.» Sünergia. Ühel hetkel aga kõlab taevast raksatus. Vaatame meediatiimis teineteisele küsivate nägudega otsa. Veel üks raksatus.

«Kuidas muudmoodi oma rattasõitu lõpetada kui mitte äikesetormiga?» naerdakse. «Loodame, et asi nii kaugele ei lähe,» jõuan mõelda. Järgmisel hetkel vallandub taevast sahmakas vihma. Rahvas jookseb laiali nagu oleks tulekera keset platsi visatud. Vihm jääb järele ja sadamiskorra võtab üle rahe. Lõpuks, kella nelja paiku lööb ilma jälle selgeks, päikegi tuleb välja. Liigume edasi, kuid Vabadusvõitluse muuseumis saame veel ühe sahmaka hoovihma kaela.

Rahva seas levib kuuldus, et öösel käis teadmata arv inimesi teadmata kohas loitsimas. Kus ja kui pikalt – jääb saladuseks. Olgu mainitud, et see teekond ongi olnud kõike muud kui tavapärane: temas on olnud maagiat, sõnulseletamatuid asju ja hetki, kus tee äärtesse koguneb rahvast sellises kohas, kus ümberringi on näha vaid heinamaad. Mõte, et teekond lõppeb, tekitab juba praegu kõhus õõnsa tunde...