Ise lähen mahaöeldutest vana rasva pealt Alice Cooperit vaatama, aga edetabeliseisu põhjal oleks temagi siin võinud olla 10 aastat tagasi. Aga kui ka kutsuda edetabeli tipp, pole kindel, kas see toob rahvast kokku. Võib ju proovida Manic Street Preachersi, Oasise või mõne teisega hetke suurtest saurustest, aga jääb üsna ebareaalseks, et nad siia üldse tuleksid ja et publik pileti ostaks.
Senikäinutest on ehk parimad Rollingid, kes müüvad kogu aeg ja nende kontsert oli väga õigel ajal. Tantsuartistid on olnud värskemad aga nende hinnaklass on teine - Gina G, Sash või Alban Summeri ajal. Kui Bohlen käis siin, siis maailm ei olnud Talkingu uue tuleku jaoks veel ärganud, see sattus kokku ja tõi müügrirekordi - üle 10 000 plaadi Eesti kohta, mis on täiesti uskumatu. Niivõrd õige aeg, kui üldse sai olla.
Võibolla Madonna läheks meil peale – tal pole allamäge nagu tulnudki, nagu Cooperil, et 70ndatel oli superstaar, 89-90 tuli “Poison” ja kerge järellainetus edetabelites, aga praegu ta lihtsalt on ja paljud lihtsalt lähevad. Ma ei tea, kas ma ise viitsikski üldse paljudel kontserditel tõmmelda. Pink Floydi läheks vaatama, kui saaks, show pärast.
Skandinaavia festivalidel nagu Roskilde ja Ruisrock on punte, kelle paartuhat fänni viitsib ehk ka Eestist sinna minna. Väga ennustamatu Eestisse valitavate artistide populaarsus muidugi pole – eks tuuakse võrdlemisi prognoositavaid –nt Gary Moore ei jää kahjumisse, ehkki mehelt pole 90ndast alates midagi kõnelemisväärset välja tulnud. Aga ta oli populaarne ajal “kui isa ema kokku sai” ja neil on raha!
Venelastele tuuakse aga vaieldamatuid tippe! Eile kontserdi andnud Alsu on ikka hirmus popp ja suve lõpus oli tema “Inogda” mängitavamaid lugusid ning nime võis kohata mistahes Moskva, Peterburgi või Permi edetabelites. Ka Alsu euroloole “Soolo” võib Eestist tulla väga palju venelaste hääli. Ei oska öelda, miks vene artistide saalid täis on - teoreetiliselt ei tohiks nad odavamad olla: Pugatshova on maailmastaar ja Moskva muusikatööstuses liiguvad märksa suuremad rahad kui meil.
