Toomas Schvak: Võitlus võimu ja vaimu pärast

 (13)
Toomas Schvak
Foto: erakogu

Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Kirilli osalemine president Viktor Janukovõtši ametisse vannutamise üritustel annab tunnistust, et Ukrainas jätkub võitlus mitte ainult võimu, vaid ka vaimu pärast, ning need kaks on omavahel lahutamatult seotud. Allpool üritan Eesti lugejale Ukraina poliitilis-religioossel maastikul toimuvat veidi lahti kirjutada.

Ukraina õigeusu kiriku olukord on mõneti sarnane õigeusu kiriku olukorraga Eestis, kuid sealsed probleemid muudab keerulisemaks õigeusulise elanikkonna suur arv ning tervelt kolme paralleelse õigeusu kiriku tegutsemine sama riigi territooriumil. Ka tuleb Ukraina puhul meeles pidada, et tegemist on vene õigeusu hälliga, mitte religioosses mõttes perifeerse alaga nagu Eesti.

Vene kultuurilis-religioosses teadvuses on Kiievil võimsa sümboli roll, sest just Kiievi suurvürst Vladimir võttis 988. aastal (täpne aasta on vaieldav, võis olla ka 987 või 989) Bütsantsist vastu kristluse kreeka õigeusu kujul ja alustas Vana-Vene ristiusustamist. Kuni 1299. aastani oli Kiiev ka ka Venemaa kõrgeima vaimuliku võimukandja, Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidi residentsiks. See tiitel säilis ka poolteist sajandit pärast seda kui metropoliit oli juba ümber asunud esmalt Vladimirisse ja siis Moskvasse.

Olles ajalooliselt niisiis Vene Õigeusu Kiriku territoorium, lõid poliitilised muutused Ukraina religioossesse ühtsusesse mõrad juba 1920. aastatel. Õigeusu kiriku tavade kohaselt omistas Moskva patriarhaat pärast Ukraina iseseisvumist 1918. aastal sealsele õigeusu kirikule autonoomia — sama tehti ka Eesti õigeusu kirikuga 1920. aastal. Nii siin kui seal ei olnud vaimulikkonna rahvuslikumalt meelestatud osa Moskvast saadud autonoomiaga päri ning pürgis suurema sõltumatuse poole, seda enam, et kirik langes iga aastaga Venemaal üha enam bolševike mõjuvõimu alla.

Kui Eestis õnnestus kogu kirik viia 1923. aastal üle Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse, siis Ukrainas päädis asi kirikulõhega: osa vaimulikke ja usklikke jäi Moskva patriarhaadi alluvusse, teine osa moodustas aga 1921. aastal Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku, mis ei tunnistanud ühegi patriarhi ülemvõimu. Nõukogude võimu kehtestamise järel sunniti iseseisev Ukraina kirik järk-järgult põranda alla ja eksiili ning taaskehtestati Vene Õigeusu Kiriku vaimulik ja administratiivne ainuvõim.

Ukraina taasiseseisvumise järel andis Moskva patriarhaat oma Kiievi metropooliale taas autonoomia, kuid tollane Kiievi metropoliit, 1990. aastal Moskva patriarhi valimistel ebaõnnestunult Eestist pärit Leningradi metropoliidi Aleksiuse vastu kandideerinud Filaret ei olnud autonoomiaga päri ning nõudis Ukraina kirikule täielikku iseseisvust. 1992. aastal Kiievis toimunud kirikukogul moodustasid iseseisvuslased Kiievi patriarhaadi ja valisid senise metropoliidi Filareti Kiievi patriarhiks.

Selle kirikuga liitus ka osa 1990. aastate alguses oma tegevuse Ukrainas taastanud Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku liikmetest, kuid sisuliselt eksisteeris nüüd Ukraina aladel kolm teineteise suhtes vaenulikku õigeusu kirikut. Nii nagu Eestiski, on neist suurim Moskva patriarhaadi alluvuses. Selle toetajaskonna põhiosa asub venekeelses Ida-Ukrainas. Kahe ülejäänud kiriku toetajaskond paikneb valdavalt ukrainakeelses Lääne-Ukrainas, kus nende kõrval tegutseb veel Rooma paavstile alluv Ukraina Kreekakatoliku Kirik.

Religioossest aspektist on siin kaks põhiprobleemi: esiteks ei tohi õigeusu kaanonite kohaselt ühe riigi territooriumil tegutseda mitu paralleelset kiriklikku struktuuri, sest õigeusu kirik on terviklik keha, milles kohalikud kirikud on välja kujunenud vaid kohaliku rahva usuliste vajaduste paremaks rahuldamiseks, mitte teineteisega konkureerimiseks.

Ka puudub kahel iseseisval Ukraina õigeusu kirikul kanooniline tunnustus — see tähendab, et vanad ja suured õigeusu kirikud mujal maailmas nende iseseisvust ei tunnusta. Rahvusvahelise õiguse kontekstis võib öelda, et nad on iseseisvad küll de facto, kuid mitte de jure. Ainsana on kanooniliselt tunnustatud Moskva patriarhaadile alluv autonoomne kirik.

Loe veel

Need probleemid on leidnud selge väljundi Ukraina poliitikas. „Oranži revolutsiooniga“ võimule tulnud president Viktor Juštšenko panustas jõuliselt, kuid ebaõnnestunult Kiievi patriarhaadi kanoonilise staatuse legaliseerimisse. Ta püüdis tulutult luua nii Moskva ja Kiievi patriarhaadi kirikute esindajatest koosnevat komisjoni kirikulõhe ületamiseks kui ka veenda 2008. aastal Kiievisse Venemaa ristimise aastapäevale saabunud Konstantinoopoli patriarhi Bartholomeost andma Kiievi patriarhaadile autonoomse, kuid kanooniliselt tunnustatud metropoolia staatust.

Nii nagu Juštšenko nägi Ukraina kui riigi arengut lahus Venemaast, pidas ta vajalikuks ka toetada Vene kirikust sõltumatuna eksisteeriva Ukraina õigeusu kiriku olemasolu ja arengut.

Viktor Janukovõtš vastandub selles osas selgelt oma eelkäijale, pidades oluliseks heade suhete säilitamist Vene Õigeusu Kirikuga ning toetades Moskva patriarhaadile alluva Ukraina Õigeusu Kiriku seisundit domineeriva ja ainsa kanooniliselt tunnustatud õigeusu kirikuna Ukrainas. Patriarh Kirilli kutsumine presidenti ametisse õnnistama on seetõttu mitte ainult presidendi isiklikest usulistest veendumustest lähtuv otsus, vaid väga selge kirikupoliitiline seisukohavõtt, mis ühtib Janukovõtši laiema poliitilise tegevuskavaga.

Samas ei tohi ära unustada, et see seisukoht on täielikus kooskõlas Ukraina õigeusulise elanikkonna enamuse sooviga ega ole kuidagi peale surutud. Pigem oli õigeusuliste enamusele vastuvõetamatu Juštšenko kirikupoliitika, mis edendas Kiievi patriarhaadi huve.

Üks on selles olukorras selge: iseseisvate Ukraina õigeusu kirikute seisundi küsimus jääb veel mitmeks aastaks lahenduseta ja üsna tõenäoliselt tugevneb Moskva patriarhaadi surve ülejäänud kahele kirikule, kusjuures nende positsiooni nõrgestamiseks võidakse kasutada edaspidi poliitilisi meetmeid.

Oma eelkäijast usuküsimustes paindlikuma, kuid poliitikas rangemat liini järgiva patriarh Kirilli seisukoht Ukraina kiriku asjus on ühene. Kui president Juštšenko nende kohtumise ajal augustis 2009 patriarhile teatas, et Ukraina rahva suurim soov on elada ühe õigeusu kiriku all, siis vastas patriarh Kirill Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikule osutades: „See kirik on olemas, härra president. Kui seda ei oleks, poleks ka tänast Ukrainat.“

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare