Toomas Schvak: Veel kristlusest avalikus sfääris

 (63)
Toomas Schvak: Veel kristlusest avalikus sfääris
Foto: erakogu

Kuigi kristlikul kirikul on oma roll ühiskondlike probleemide lahendamisel, ei tohi unustada, et kristlik sõnum on suunatud eelkõige üksikisikule ja tema sisemaailmale.

Eesti pealtnäha usuleiges kliimas on üpris tähelepanuväärne, et religiooniteemaline artikkel suudab ka suvisel nädalavahetusel inimeste meeli köita, andes siinses portaalis tulemuseks üle 600 kommentaari. Mõned neist inspireerisid käsitlema kristluse ühiskondlikku rolli teise, kriitilisema nurga alt.

Ent esmalt, miks rääkida ainult kristlusest? Kahtlemata on paljud küsimused sekulaarse ühiskonna ja religiooni suhete käsitlemisel samad iga religiooni puhul. Seejuures peab märkima, et Eestis on tänaseni ainsaks ühiskonnas piisavat kandepinda omavaks religiooniks jäänud kristlus oma eri vormides. Teiseks on sellised teoloogilised suundumused nagu ühiskondlik teoloogia võrsunud välja just kristliku kiriku kokkupuutest (või kokkupõrkest) lääne sekulaarse ühiskonnaga ega ilmne teistes usundites samal viisil.

Ühiskondliku teoloogia tugevus ja nõrkus

Ühiskondlik või ühiskonnateoloogia, mis püüab kõneleda kristluse rollist ühiskonna probleemide lahendamisel ka kristlusest väljaspool seisvale inimesele mõistetavat sõnavara kasutades ja misjoni asemel dialoogi arendades, on kirikutele vahendiks, mille abil ennast avalikus debatis arusaadavalt ja ajakohaselt väljendada. Kuigi arukas diskussioon on üldsuse kui terviku huvides, on just kirik institutsioonina see, mis sekulaarses ühiskonnas ellujäämiseks peab leidma uusi lähenemisviise. See ei tähenda oma tõekspidamistest ja identiteedist lahtiütlemist populaarsuse nimel, vaid kaasakõnelemist ja –töötamist küsimustes, millesse kirik suudab oma õpetuse ja kogemuse põhjal panustada.

Teooria on paraku praktikast alati ilusam. Eesti kirikud positsioneerivad ennast enamasti kristluse konservatiivsesse tiiba ega taha ühiskondliku teoloogia taolisest liberaalsest lähenemisest midagi kuulda, püsides ühiskonna vaateväljas meelsamini avalike usutalituste ning rohkem või vähem soolisusel põhineva vastandumise kaudu. Ainsad ühiskondlikud küsimused, milles Eesti suurematel kirikutel-kogudustel või nende häälekamatel esindajatel näib üldse seisukoht olevat, on suhtumine homoseksuaalsusesse ja naiste rolli, mis ajendas üht minu kolleegi tabavalt märkima, et meie kirikute fookus püsib kindlalt allpool vöökohta.

Läänes on paljud kirikud läinud aga just liberaliseerumise teed, pidades erinevaid sotsiaalseid ja poliitilisi küsimusi üksikisiku vaimulikust juhendamisest märksa olulisemaks. Keskkond, varanduslik ja sooline ebavõrdsus, kodaniku- ja inimõigused on tõusnud mitte ainult avaliku debati, vaid ka kogudustes peetavate jutluste ja pühapäevakooli tundide keskmesse. Ameerika religioonisotsioloog Rodney Stark on märkinud, et taolised liberaalsed kirikud kaotavad kõikjal oma liikmeskonda, sest olles üksikisikule suunatud sõnumi asendanud ühiskonna valupunktidele suunatud sõnumiga, on nad kaotanud oma tähtsuse tavauskliku jaoks. Kirikut, mis toimib samadel alustel mõne poliitilise parteiga, ei ole enamusel inimestel vaja.

Tasakaalu vajadusest

Minnes tagasi evangeeliumi juurde, näeme, et Kristus kuulutas eelkõige üksikisikule. Kesksed mõisted nagu patt, meeleparandus ja lunastus puudutavad üksikisiku elu ja saatust. Alles läbi inimese sisemise muutumise ja arengu saab tulla ühiskondlik muutus. Kristuse pakutu ei ole kollektiivne, mõne rahva või sotsiaalse grupi lunastus, vaid individuaalne, üksikisiku lunastus: see on midagi, mille mina isiklikult vastu võtan või tagasi lükkan.

Eelmise sajandivahetuse mõjukas saksa teoloog Adolf von Harnack eristas kristluses tuuma ja koort. Lihtsustatud kujul võib öelda, et just üksikisikule suunatud Kristuse kuulutus moodustab tuuma, seda ümbritsev kultuuriline ladestus, mis lisandus nii pühade kirjade talletamise ajal kui ka hilisema kirikuloo kestel aga koore, mis pole alati ilmtingimata kahjulik või tarbetu, kuid vähemalt sekundaarse tähtsusega. Kirik peaks hoolega jälgima, et ühiskondlikust teoloogiast, mis moodustab tegelikult osa koorest, ei kujuneks järjekordne aseaine tuumale nagu paljude doktriinide ja rituaalidega on varem juhtunud.

Loe veel

Niisiis on kirikul tarvis leida see õrn tasakaal, mis muudaks ta oluliseks üksikisiku jaoks, kes tuleb kirikusse otsima kontakti Jumalaga, ning samas nii teisi usundeid kui ka uskmatust hõlmava pluralistliku ühiskonna jaoks, keda kristliku kuulutuse ja õpetuse spetsiifilised aspektid ei pruugi huvitada. Olla kristlik ja ilmalik üheaegselt on see väljakutse, millega tänased kirikud ja kogudused läänemaailmas silmitsi seisavad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare