Toomas Raudam: Hea surma arutelu sündigu!

 (468)
Toomas Raudam

Lähiajal seisab Eesti ees ülesanne, mis pole kindlasti kergete killast — vastu võtta seadus, mis legaliseeriks eutanaasia. Või sellest loobuda. Võib arvata, et tegemist pole ühekordse aktiga, vaid pikaajalise protsessiga.

Pole kahtlust, et meie ühiskonnas, kus juba viisteist aastat järjepanu on inimesi lastud vastutustundetult vaesuses vaevelda ning alles hiljaaegu on hakatud pöörama tähelepanu inimestele kui sellistele, mitte puukoort näsivatele ohvrimeelsetele vabadusvõitlejatele, on see erakordselt raske. Ning ilmtingimata ilmuvad kohe välja religioossed fanaatikud ja tõstavad häält. Võib ka arvata, et ettepanek aidata kaasa lootusetult haige inimese surmale kohtab vastupanu nende hulgas, kes on vastu kõigele, mis pole puhas (näiteks homoabielud) ja erineb traditsioonilisest, religioossest kujutlusest surmast, mille järgi koolnu palgeil nähakse „igavest rahu.“

Isiklikult loodan esialgu veel hüpoteetilises arutelus enam mõistmist ja tuge just kirikult eesotsas Toomas Pauliga, kes on oma sõnavõttudes alati suutnud leida aruka kesktee. Ja mõistagi meedikutelt. Ja loomulikult juristidelt, õnneks pole vaja jalgratast leiutada, eeskujusid leiab igalt poolt, kus eutanaasia on legaliseeritud.

Poliitikutest, eriti „vanadest kaladest“ ma suurt ei loodaks, tõtt-öelda ei laseks ma neil üldse suud paotada ega sulge haarata, kuid esiteks pole see minu teha ja teiseks ei saa ilma nendeta kuidagi hakkama. Samuti ei laseks ma rääkida netikommentaatoritel. Kes tahab, rääkigu avalikult, rääkigu „oma“ surmakogemusest, sellest, kuidas lahkus elust mõni lähedane inimene, ema või isa, poeg või tütar. Just isikliku kogemuse avalikkuse ette toomine, selle jagamine teiste inimestega on erakordselt oluline, mitte aga anonüümne sapp.

Kasutaksin siinkohal võimalust teha asjasse puutuva kõrvalepõike ning küsida: miks lubatakse ajalehtedes kommenteerida nekrolooge? Tõsi, enamikus neist avaldatakse kaastunnet, kuid leidub ka neid, mis pole rahul sellega, kuidas keegi seda on teinud või lubavad endale kaudset ilkumist, parandades mõnd daatumit või faktiviga. See tuleks kindlasti ära keelata. Ajalehtede juurde on küll ilmunud „filtrid“, mis peaksid ilmse kõntsa ja sopa kõrvaldama, aga nad ei tule sellega toime. Ei saagi tulla, sest vahendeid, kuidas oma õelust ilma vägisõnu tarvitamata väljendada, on palju. Samuti pole abi sellest, kui klõpsata sõnadele „teata ebasündsast või mingil muul moel sobimatust sõnumist“. Olen seda küll alati teinud, kuid käesoleval juhul on juba see on häbiväärne, et ma nii intiimsel puhul kommentaarikasti piilun! Need aga, kel on tõesti kahju, võivad ju nii palju vaeva näha küll, et kirjutavad või helistavad lahkunu omastele, millest on kindlasti rohkem abi kui mingist virtuaalsest viirastusest.

Tegelikult pole eutanaasia ehk kerge/hea surm kunagi tähendanud seda, et surija on täiesti üksi või et keegi teda suremisteel ei aita. Esimene ja kõige tähtsam aitaja oli Jumal, just temale olid suunatud valukarjed ja oiged, ilma milleta tulevad toime vaid vähesed. Valu suisa sooviti, see oli kõige vahetum side Temaga. Hiljem, nii üheksateistkümnenda sajandi paiku, ilmusid uued abimehed, arstid, kelle käsutuses olid juba ka reaalsed võimalused ehk tehnilised vahendid abi osutamiseks. Sellest ajast pärinevad ka esimesed teadaanded eetri kasutamisest hingamise kergendamiseks, kuid nii, et see otseselt ei tapaks!

Meie ajal (mis on kestnud juba ligemale sajandi) on suremisvalude tõlgendamine muutunud üha inimkesksemaks, mis tähendab valu vähendamist miinimumini. On viimane aeg ka meil sellest osa võtta. Kuid seda peab tegema võimalikult terves, kompleksi- ja eelarvamustevabas õhkkonnas, just sellepärast pean vajalikuks netilaadsete ärrituskeskuste kõrvaldamist keskustelust.

Paralleelselt sellega, kuidas varem ravimatud tõved on saanud vähemasti osaliselt ravitavaks, on diagnoositavad ka letaalsed seisundid. Samas on surma ühendamine ajusurmaga ilmselgelt ajast ja arust. Irooniliselt (kuid sugugi mitte pahatahtlikult) võib öelda, et (mina)teadvus asub samavõrd ajus kui varvaste vahel. Teadvus on kõikjal kehas või muidu ei püsiks me püsti.

Loe veel

Kuid selge on seegi, et täiesti ilma vaimuta (hingeta, miks ka mitte jumalata) me ka hakkama ei saa. Nii religioon kui kirjandus väärtustavad asju, mida pole, kuid mis ometi on. Praegu, rohkem kui kunagi varem, on neil ühine asi ajada. Ja kui kontsentreeritud, targast ja ausast arutelust meil ikka asja saab (kahtlen selles väga), siis peaksid sellest kindlasti osa võtma ka loomingulised liidud. Kumb on tähtsam, kas protest Sakala lammutamise vastu või seisukohavõtt surma ja elu üle? (Muidugi, üks ei tühista teist.)

Nägin kunagi üht filmi ühest hollandi tohtrist, kelle ülesandeks oli surija viimase tahte (surra kiiremini) täideviimine. Jäädvustatud oli kogu protsess, mis oli pikk ja vaevaline, ikka ja jälle küsiti, kas mees jääb oma soovi juurde, pabereid, millele allkirju pidi andma, oli arvutu hulk. Lõpuks, kui kõik oli korras ja juriidiliselt vett pidav (keegi ei tohi teise surmast kasu saada!), viidi soov ka täide, arst tegi mürgisüsti veeni. Mulle jäi kõige rohkem meelde arsti viimased sõnad. Ta ütles: „Ma tean, et see, mida ma teen, on õige, kuid parema meelega ma siiski raviks inimesi, kui tapaks. Ma ei taha olla timukas, kes on riigi palgal.“

Samas meenus mulle üks teine juhtum. Sellest rääkis mulle minu onu, ta oli selle üle elanud algaja arstina Tartus. Teda kutsuti ühte kohta välja. Haige seisund oli lootusetu. Noor tohter pidas vajalikuks seda patsiendi vanematele öelda. Ükskord, kui ta juba kuulsa arsti ja ülikooli õppejõuna üle Tartu Toomemäe loengusse rühkis, tõusis pingilt üles keegi noormees, kes pöördus tema poole sõnadega: „Kallis tohter, mina olen see, kellele te aastate eest surma ennustasite!“

Minu onu tegi sellest ainuvõimaliku järelduse. Kuid surm ja surmast teadlikkus olid tunginud tema keelepruuki ning nii mõnigi kord ei saanud ta ise arugi, et oli käitunud oma lubaduse vastaselt.

Ma ei mõista oma onu üle kohut. Ta oli aus arst, keda enam pole. Tema surm oli väga vaevarikas. Ning ma olen täiesti kindel, et nüüd ta enam ei eksiks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare