Toomas Karjahärm: Laagritesse viiduist hukkus ja hukati 90%

 (79)
Toomas Karjahärm: Laagritesse viiduist hukkus ja hukati 90%
Foto: DELFI

Eestist viidi ära tuhanded pered, kaasa arvatud imikud, kõrges eas vanurid ja lapseootel naised. Hirmu ja terroriga loodeti maha suruda mõte vastupanust ja iseseisvuse taastamisest.

Mis on küüditamine?

„Vanaema, mis küüditamine tähendab?“
„See on see, kui sulle öösel järele tullakse ja sind kodust ära viiakse, teadmata kuhu, igaveseks ajaks.“

Massiküüditamised olid Nõukogude repressiivse poliitika lahutamatu osa, mis sai alguse juba enamlaste võimuletulekuga ja hoogustus 1930. aastel, kui terrori objektiks said terved sotsiaalsed ja rahvuslikud grupid, sealhulgas venemaaeestlased, kellest Stalin soovis mitmesugustel motiividel vabaneda. Uus küüditamislaine valladus 1940. aastal kui okupeeritud Lääne-Ukrainast ja Lääne-Valgevenest küüditati ligi 300 000 inimest. 1941. aasta kevadel jõudis järjekord vahepeal okupeeritud Moldaavia ja Balti riikide kätte.
Miljonite inimeste massiküüditamised jätkusid peale sõda ja kestsid 1950. aastateni.

Tavaliselt mõeldakse küüditatu all väljasaadetud inimest. Nõukogulikus bürokraatlikus asjajamises ja „õigusemõistmises“ aga jagunesid nad juriidiliselt paljudesse kategooriatesse. Kui räägime tänase kurva leinapäeva puhul 1941. aasta suurküüditamisest Baltimaades, siis see hõlmas konkreetselt üheksat kategooriat, sh „kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide aktiivsed liikmed ja nende perekonnaliikmed“, endiste valitsuste juhtivad ametnikud, endised suurmaaomanikuid, kaupmehed, tehaseomanikud, ka kõik koos peredega, seega lühidalt öeldes taheti hävitada kogu iseseisvusaegne poliitiline ja majanduslik juhtkond. Hirmu ja terroriga loodeti maha suruda juba eos igasugune mõte vastupanust ja iseseisvuse taastamisest.

Kui palju küüditatuid oli juunis 1941? Kes nad olid?

Selle kohta võib leida erinevaid arve vahemikus 9000 kuni 11 000. Jah see on tõepoolest nii, absoluutselt täpseid numbreid ei saa ka täna öelda, erinevad on allikad ja kokkulugemise metoodikad. Julgeoleku rahvakomissari Merkulovi aruandes Stalinile, Molotovile ja Beriale on Eesti kohta märgitud 9146 isikut, neist arreteerituid 3173 ja väljasaadetuid 5973; kolmes endises Balti riigis kokku üle 40 000 inimese. Eesti Represseeritute Registri Büroo koostatud nimekirjas on 10 861 isiku andmed, ka sundasumisel sündinud lapsed ja küüditamisest pääsenud isikud.

Eestist viidi ära tuhanded pered, kaasa arvatud imikud, kõrges eas vanurid ja lapseootel naised. Naised ja alaealised moodustasidki 2/3 „sotsiaalselt ohtlikust elemendist“. Teistest eraldati perekonnapead - umbes 3000 meest ja 150 naist, kes saadeti kohe vangilaagrisse GULAGI, kus enamus hukati või suri, ülejäänud ehk naised ja lapsed saadeti eriasumisele Siberisse, peamiselt Kirovi ja Novosibirski piirkonda.

Teada on, et Eestist läks juunis Venemaa poole üheksa ešeloni ja ligi 500 vagunit. Juuni lõpus võeti kinni veel 1000 inimest Eesti saartelt, kuid neid ei jõutud ära viia rindejoone edasiliikumise tõttu. Kõiki nimekirjas olnud isikuid ei suudetud tabada.

14. juunil vangistati 230 Punaarmeesse üleviidud eesti ohvitseri, kellest suurem osa hukati või suri Norilski vangilaagris. Represseeritud polnud ainult eestlased. Nende seas oli ligi 400 eestijuuti ja sadu eestivenelasi, ka emigrantidest kultuuritegelasi, kes olid Nõukogudel pinnuks silmas. Tuleb silmas pidada, et juuniküüditamine on siiski vaid üks, kuigi esileküündiv, episood tolle aja stalinlikust terrorist Eestis.

Kas juuniküüditamine toimus ainult Baltikumis?

Loe veel

Küüditamine viidi läbi suuroperatsioonina Balti merest Musta mereni kogu Nõukogude-Saksa lepingu salaprotokollidega Nõukogude mõjusfääri läinud alal. Kokku küüditati neis piirkondades kuni 150 000 inimest, mis demonstreerib Julgeoleku haaret ja suurt võimekust. Baltimaade kõrval haaras see aktsioon Lääne-Ukraina, Lääne-Valgevene, Moldaavia, Karjala. Põhjendus oli igal pool ühesugune: piiriäärsete alade „puhastamine“ ohtlikest nõukogudevastastest ja sotsiaalselt võõrastest elementidest.

Mis oli represseerimise aluseks?

Aluseks olid varem koostatud nimekirjad, mida pidevalt täiendati. Tõenäoliselt hakkas NKVD koostama nõukogudevastaste elementide nimekirja juba enne kui Balti riigid ametlikult Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta augustis annekteeriti. Mõnedel andmetel toimus see varsti pärast Molotov-Ribbentropi pakti ja baasidelepingute allakirjutamist 1939. aastal.

Annekteerimise järel kaasati 1940. aasta sügisel vaenuliku elemendi arvele võtmisse ka kohalikud arhiivid, mida asuti süstemaatiliselt fondide kaupa läbi töötama. Näiteks pandi kirja Eesti-aegsete üliõpilasorganisatsioonide liikmed, naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased. 1941. aasta maikuuks pandi „poliitvärvingute kartoteeki“ (värvinguid oli mitukümmend kategooriat) Eestis kirja ligi 40 000 potentsiaalselt vaenulikku isikut. Seda tänapäeval Rahvusarhiivis kättesaadavat isikuandmete (KGB) kartoteeki täiendati veel 1980. aastatel. Muidugi saadi kompromiteerivaid andmeid ka rohkearvuliste agentide (neid värvati kõigilt elualadelt) ettekannetest ja elanike salakaebustest.

Mis sai edasi, kui palju tuli küüditatuid tagasi?

Ligikaudsete arvestuste järgi hukkus ebainimlikes tingimustes nälja, külma ja haiguste tõttu üle poole naistest, lastest ja vanuritest. Ellujäämine sõltus kohalikest oludest, riietest ja eriti leivast, mida jagati tööpäevade eest. Tingimused hakkasid paranema alles peale sõda. Laagritesse viiduist hukkus ja hukati 90%. 

Kuid on ka imelisi ellujäämise ja kohanemise lugusid. Pärast Stalini surma tuli „sulaajal“ esimese suurküüditamisega deporteeritutest Eestisse tagasi üle 4000 inimese. Viimased vabastamisotsused tehti alles 1965. aastal. Kodumaal olid nende õigused kitsendatud elu- ja töökoha valimisel.

Kes olid küüditajad?

Otsus langetati kõige kõrgemal parteilis-riiklikul tasemel Kremlis. Teostuse kandvaks jõuks olid siseasjade ja riikliku julgeoleku rahvakomissariaadid kohtadel. Nende asutuste ja kompartei esindajaist moodustati maakondades ja linnades kolmikud ehk „troikad“, mis viisid küüditamist praktiliselt läbi nimekirjade alusel.

Mobiliseeriti ka kohalik partei ja nõukogude aktiiv, kaasati piirivalve, raudteelased, meedikud jmt asutused, terve laiahaardeline süsteem, mis juuniaktsioonis töötas Eestisse komandeeritud NKVD operatiivgrupi koordineerimisel.

Küüditamist juhtis spetsiaalne staap, mille eesotsas oli ENSV riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm. Sellele allusid kohalikud operatiivgrupid. 1941. aasta juunis oli kaasa lubatud võtta 100 kilo asju perekonna kohta, asjade pakkumiseks aega enamasti kaks tundi, mõnel pool paarkümmend minutit. Küüditatute vara konfiskeeriti.

Tagajärjed?

Massiküüditamistel on oma osa selles, et Eesti kaotas Nõukogude ja Natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal 17,5% sõjaeelsest rahvastikust, mis on üks suuremaid inimkaotusi Teises maailmasõjas. Ühiskonna juhtiva eliidi hävitamine, mis oli rahvusele korvamatu kaotus, aitas muidugi siis ja hiljem koos uute repressioonidega kaasa sovetiseerimisele ehk tolle aja kõnepruugis „sotsialismi ehitamisele vennasrahvaste eeskujul“.

Küüditamiste ja põliselanike väljatõrjumisega loodi tingimused mitte-eestlaste forsseeritud sisserändeks ning Eesti koloniseerimiseks. Esimesel nõukogude aastal kogetu mõjul tervitati saksa sõjaväge kui vabastajad, kuid peagi tuli uutes okupantides pettuda. Ei saa jätta nimetamata ka umbes 70 000 inimese massilist põgenemist välismaale 1944. aastal. Inimlikke tragöödiaid ja isiksuse muserdamist ei ole võimalik siinkohal sõnades kirjeldada, kunstkirjandus ja draama on seda suutnud paremini teha. Kõik need tagajärjed ulatuvad nii või teisiti ka kaasaega.

Mõned autorid kinnitavad, et deporteerimine oli hädavajalikuks vahendiks võitluses natsistlike eriteenistustega, Baltikumi natsionalistide „viienda kolonni” õõnestustegevusega, mis valmistanud ette kodusõda ja terroriseerinud elanikkonda. Õnneks on tänapäeval vähe neid, kes inimsusevastaseid kuritegusid heaks kiidavad ja õigustavad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare