Küsimus “Kas Euroopa rahvus või rahvuste Euroopa?“ pole uus. See kerkis päevakorda juba Euroopa Ühenduse rajamise alguses. Ühinenud Euroopa idee on veelgi varasema päritoluga. „Tavalistes“ või normaalsetes oludes kulgeks lähenemise protsess omasoodu ja isevoolu teed mööda, vastavalt sellele, kuidas valmivad selleks loomulikud eeldused ja tekivad vajadused. Võlakriis aga on küsimust enneolematult teravdanud ja kiirendanud, otsuseid tuleb katastroofi vältimiseks langetada kohe.

Kui on valida, kas ühised kohustuslikud mängureeglid ja surve rahvuslike eelarvete koostajatele või puudujääkide kinnimaksmine teiste riikide elanike poolt, siis on mõistuspärasem esimene variant.

Pole teada, kaua praegune finantskriis kestab ja millega see lõpeb. Või ongi see ühiskonna uus normaalne seisund, kus näiteks pool täiskasvanud noortest on mõnedes liikmesriikides ilma tööta?

Tõenäoliselt ei saa hädaolukorrast tingitud tihedama integratsiooni uus etapp piirduda üksnes eelarveliidu raamidega, millest räägib Herman van Rompuy. Asi pole ainult mööduvates (?) majandusraskustes ja tulekustutamises. Probleem on laiem. Rääkida tuleks enam sellest, kuidas ülejõu elamiseni jõuti, kes selle eest vastutab ja kuidas seda edaspidi vältida. Oleks ju naiivne arvata, et maksumaksjate raha üha laienev pumpamine „raskustesse sattunud“ pankadesse lahendab probleemid ja saab kesta lõpmatuseni.

Midagi on mäda tänase läänemaailma alustes, kus parasiitlik võlgu elamine ja seda soodustav madala moraaliga populistlik politikaanlus on viinud ühiskonna sügavasse kriisi. Seda varjavad valitsejad ebamäärase jutuga anonüümsete finantsturgude käitumisest. Eestis on viimasel ajal eredalt näha usalduskriis võimuesindajate suhtes. Niisugune ühiskond pole jätkusuutlik, olgu praeguse võlakriisiga kuidas on.

Euroopa poliitiline natsioon

Kas tihedam liitumine ja ühtsete reeglite veelgi rangem kehtestamine parandaks olukorda ja viiks Euroopat edasi? Kas niisugune suveräänsuse vabatahtlik piiramine on üldse võimalik? Ühisraha on selge märk liikumisest (kon)föderatsiooni poole. Mis on alternatiiv, kas tagasiminek isolatsiooni, autarkia, majandusliku rahvusluse ja vastasseisude juurde, nagu oli Euroopas kahe maailmasõja vahel? Kui seda keegi ka sooviks, siis pole see lihtsalt võimalik tuhandel üksteisega seotud põhjusel. Kui oled öelnud A, siis tuleb paraku öelda ka B jne.

On tõsi, et praeguse Euroopa Liidu kui institutsiooni identiteet on loodud ülevalt alla ja sellest ei piisa Euroopa ühendriikide loomiseks, nagu kirjutab Erkki Bahovski. Kuid Euroopa identiteet (teadvus) pole siiski kunstlik ega meelevaldselt konstrueeritud nähtus. Paras annus eurooplust sisaldub kindlasti ka liikmesriikide rahvuslikes ja riiklikes identiteetides. Võib arvata, et absoluutne enamus liidu elanikest peab end eurooplasteks.

Eesti eliidil tekkis niisugune arusaam Saksa kultuuri mõjul juba rahvusliku ärkamise ajal. Lääne kultuuri ääremaal asuvad eestlased, õigemini küll intellektuaalid on alati tahtnud olla eurooplased ja tundnud hirmu, et neid ei peeta küllalt tsiviliseerituiks, ei peeta küllalt euroopalikeks. See hirm on küll asjatu, sest isegi 19. sajandi suur mõtleja Herder pidas eestlasi eurooplasteks, kuigi nimetas neid „Euroopa viimasteks metslasteks“.

Ka Eesti Vabariigi riiklik identiteet ehitati esialgu üles ülalt ja karmide sunnivahenditega, sest Vabadussõja algul uskusid vähesed (peamiselt koolipoisid), et suuriigiga on võimalik edukalt sõda pidada. Järgneva kahe aastakümnega juurdus iseolemine geenides, mis tegi võimalikuks riikluse taastamise pool sajandit hiljem.

Eurooplasi seob ühine ajalugu, tsivilisatsiooniline ja kultuuriline identiteet, religiooni põhi – läänekristlus, õhtumaine mentaalsus. Mitte monoetnilisus, vaid etniline ja kultuuriline mitmekesisus on tekkiva euroopa poliitilise natsiooni peamine tunnus.
Uutele võimsatele jõukeskustele saab vana maailm vaid siis konkurentsi pakkuda, kui ta astub välja ühtse jõuna. Kui eurooplaste ühistes huvides on tihedam liitumine, siis ei saa selle vastu olla, kui tahame vältida Spengleri apokalüptilisi ettekuulutusi Õhtumaa allakäigust.

Euroopa osariigid

Otsustaja on see, kellel on jõud ja vahendid oma tahe maksma panna. Tavakodanik ei juhi ega kontrolli kusagil kuigi palju, ei langeta tähtsaid otsuseid (kui pole just valimised või referendum) ega istu presiidiumis, see au kuulub eliidile, nn rahvaesindajatele ja bürokraatiale. Tavakodanik maksab makse ja võlgu ning muretseb kuidas igapäevaselt ots-otsaga kokku tulla.

Bundesrati või USA Senati taoline kogu oleks igal juhul etem kui Euroopa parlament, mis on olematu võimuga kulukas jututuba. Ma pole kindel, et kohalikud erakonnapoliitikud juhivad meid paremini ja õiglasemalt kui nende ametivennad Euroopa keskuses. Vaevalt on põhjust eeldusena juba ette väita, et mingi otsevalitav föderaalne otsustuskogu saab tänapäeval demokraatlikult funktsioneerida üksnes suurriikide diktaadile jäigalt alludes.

Väikeriikide jaoks on alati vähe valikuid, nende jaoks on peamiselt sundkäigud. Siin maksavad rohkem geopoliitika aabitsatõed suurrahvaste huvidest ja mõjusfääridest ning arutada pole midagi. Osariigi idee pole eestlastele võõras. Selle idee käis esimesena välja rahvuslike sotsiaaldemokraatide liider Peeter Speek 1905. aastal. Tollal oli jutt Eesti autonoomsest osariigist demokraatlikus Venemaa föderatsioonis.

Esimesel iseseisvusperioodil levisid Eestis paneuroopa liikumise juhi krahv Coudenhove-Kalergi ideed. Isegi niisugune äge rahvuslane nagu Jaan Tõnisson lootis, et Euroopa föderaalistumine kuni riigipiiride kaotamiseni hoiab ära läheneva üldise katastroofi ja aitab väikeriikidel alles jääda. Väikerahvaste poliitiline alateadvus on alati adunud, et iseseisvust ja julgeolekut saab tagada vaid suurema demokraatliku struktuuri raames.

Mida aga hakata peale deklaratiivse suveräänsusega, mis ei taga jõukust ega julgeolekut, pigem suurendab ebamäärasust ja ebastabiilsust? Piirilepingu asi ja Vene gaasitoru rajamise takistamine on selged näited suveräänsusega ülepakkumisest.