Vladimiri vallutusretk Krimmi jäi vaid episoodiks ja järgmiste sajandite poliitilisi kaarte vaadates on selge, et kuni 13. sajandini jäi Krimm välja Vladimiri järglaste valdustest, millised oma summas annavad kokku tänase Ukraina territooriumi – Moskva vürstiriigi (Venemaa) tõus ja tähelend sellest ajaloolisest ruumist põhja pool seisis alles ees. 

1239.a. asusid Krimmi püsivalt mongolid (tatarlased), kellede iseseisev Krimmi khanaat kuulutati välja 1441.a. 1475.a. sattus see vasallsõltuvusse Türgi impeeriumist, mille relvajõud likvideerisid eelnevalt kõik kristlikud kindluslinnad Krimmi lõunakaldal, mis selle ajani kuulusid Genua Vabariigile (nagu ka Korsika, Egeuse mere äärsed linnad jne.).

Sealt peale oli Krimmi puhas tatarlaste ala, ent khanaadi käes oli ka kogu Musta mere põhjarannik, mis tähendas paratamatut kaasalöömist (Ukraina alade pärast käinud) Poole-Leedu ja Venemaa tsaaririigi sõdades. Sestap oli loogiline, et kui Venemaa 1783.a. hõivas reeturlikult Krimmi, muudeti see koos poolsaarest suurema mandrialaga Tauria kubermanguks ehk siis seoti ikkagi Ukrainaga. 1787.a. Krimmi suurejooneliselt külastanud Katariina II (just tema jaoks ehitati Dnepri jõe kallastele „Potjomkini külad“) andis Sevastopoli sõjasadama ehitamise kõrval korralduse poolsaar lojaalsete inimestega asustada. See realiseeriti samm-sammult, k.a. Eestimaa kubermangu talumeeste abil. 1863.a. tõdeti, et lõpuks ometi on tatarlased vähemuses ja uusasukate kirju seltskond räägib vene keeles.

Esimese maailmasõja ja venemaa revolutsioonide keerises olid kohalejäänud, kuid jätkuvalt kokkuhoidvad ja haritud tatarlased esimesed, kes detsembris 1917 Krimmi Rahvavabariigiks kuulutasid. Järgevalt üritati korraks ka punast Tauria vabariiki luua, ent lõpptulemusena kuulutati 18.10.1921 välja ikkagi vaid poolsaart hõlmav ja tatarlaste juhitud Krimmi Autonoomne Nõukogude Vabariik. Selle arvamine Vene NFSV ja mitte Ukraina koosseisu oli selgelt osa Kremli järeleandmistest Türgile, mida tehti Venemaa-Türgi NB! vendluslepingu (16.93.1921) jätkulepinguga (Karsi lepinguga) 13.10.1921.

Punaarmee oli just taasalistanud Taga-Kaukaasia riigid, valmistus samaks Kesk-Aasias ja Moskva vajas Türgi toetust. Leppimine vähemuses oleva rahvuse võimuga Krimmis (pealegi langes tatarlaste osakaal ruttu 35lt 23%le) oli silmatorkav teiste tollaste rahvuspiirkondadega võrreldes, kus kohalike kõrval oli tippkohtadel vähemalt venelasi, ent Türgilt oli saadud Bathumi jne.

Samas algasid tatrlaste juhitud riigis ettevalmistused juudi riigi loomiseks Krimmis, mille vallandas nn. Kalinini deklaratsioon vastukaaluna Suurbritannia välisministri Balfouri omale, mis kavandas juudi riigi loomist Palestiinas. Juutide ümberasumine USAs asuva JOINTi rahade toel käis vilkalt – kui (Encyclopedia Judaica andmeil) 1847.a. oli Krimmis 2837, 1897.a. 28703, 1926.a. 39921, siis 1938.a. juba 85000 juuti, millega oldi kolmas rahvusgrupp venelaste ja tatarlaste

järel. Kuna juudi riigi loomine sai tuge Trotskilt, järgnes viimase Kesk-Aasiasse asumisele saatmise otsusele 1927.a. Stalini korraldus moodustada juudi riik hoopis Kaug-Idas. Sisseränne Krimmi aga ei raugenud ja toimus tatarlaste ja sakslaste (viimased toodi siia veel Katariina II käsul) arvel. Kõik see etendas oma osa Krimmi kuulutamises 1942.a. Judenrein`iks („juutidest puhastatuks“), milles sakslased leidsid abilisi ka tatarlaste hulgast. Veel enne Krimmi vabastamist sakslastest – veebruaris 1944.a. esitati Stalinile Krimmi Juudi Vabariigi juhtide nimekiri, mille eesotsas oi tuntud teatritegelane Solomon Mihkoels. Mais 1944 saadeti kogu tatari elanikkond – 200000 inimest Kesk-Aasiasse, kuhu veel 1941.a. oli saaadetud 52000 sakslast ja kuhu nüüd saadeti veel sama arv bulgaarlasi, kreeklasi jt. Tühjaks jäänud 300000 inimese asualale aga toodi uusasukaid Venemaa aladelt. Suvel 1944 loobus „sionistlikuu vandenõu“ kartma hakanud Stalin juudi riigi ideest ja selle sündimata jäänud valitsuse liikmed hukati augustis 1952 (nn. Krimmi protsess).

Kui meenutada, et 1945-46.a. üritas Stalin tagajärjetult Türgilt territooriumeid saada, järgnenud Türgi astumist NATOsse, siis on olemas vähemalt osaline selgitus, miks krimmitatarlaste ja Gruusias elanud ja samuti Kesk-Aasiasse deporteeritud nn.Mesheetia türklaste saatus kujunes teistsuguseks kui teistel represseeritud rahvastel – türklased vedasid Venemaa diplomaatiat alt ja tuli kedagi karistada!?

Võib ette kujutada Krimmi uusasukate meeleolusid, kui 1960ndate lõpul sai selgeks, et kedagi deporteerituist Krimmi tagasi ei lubata - kingitus missugune! Et tõesti oli ja on tegu kinnitusega, sai tuge 1970. ja 1975.a., kui seoses sõja lõpu aastapäevade tähistamisega anti erruläinud vanemohvitseridele õigus alida elamispaigaks Krimm! Teisisõnu – käis küllaltki teadlik poolsaare elanikkonna formeerimine.

Tõsi – vahepeal oli Krimm Vene NFSV koosseisust üleviidud Ukraina koosseisu. Ka sellest 1954.a. tehtud käigust levib palju tegelikkust moonutavaid müüte, kuid kõik saab paika kui vaagida Stalini järel võimule saanud Nikita Hrustsovi tegevust impeeriumi juhina. Nõrgimaks kohaks oli põllumajandus ja septembris 1953 kuulutati välja radikaalne plaan seni kasutamata maade hõlmamiseks. Sellest mäletatakse reeglina Kazakhstani asuvate uudismaade rajamist, ent sellesse kuulusid ka Lõuna-Venemaa ja Lõuna-Ukraina kuivalade veega varustamine, mis tagati hüdroelektrijaamade rajamisega Dneprile ja Volgale tekkivate veehoidlate kasutamisega.

Just 1947-52.a. tekkinud Kahhovka veehoidlast algas Krimmi kanali rajamine, mis tagab poolsaare varustamise mageda veega ehk on siis selle üks peamisi eluartereid. Kuna ka raudteeühendus Krimmiga sai toimuda vaid üle Ukraina, oli Krimmi liitmine viimasega enam kui loogiline samm. Pealegi tollal vahendeid ei valitud – Kazakhstani juhtkond vaidles Nikitale vastu ja 1954-60.a. juhtisid sealset komparteid venelased, kelledest tuntuim mees oli kindlasti hilisem impeeriumi juht leonid Breznev – Kazakhstani kompartei esimene sekretär aastaile 1955-56. Toona oli kavas ka mitme Kazakhstani oblasti ületõstmine Venemaa koosseisu, mis jäid ära, ent mille võimalikkuse kinnitusena tgasub Krimmi ületõstmist kohe kindlasti võtta.

Tegelikult muutus venekeelse ja –meelse Krimmi Ukrainasse kuulumine probleemiks alles 1989.a. ehk siis tatarlaste tagasipöördumise mõjul. Visad, nagu nad on olnud sajandeid, teavad hästi rahvusvahelist õigust ja pole lakanud meelde tuletamast omandiõigust ja õigust kompensatsioonile. On pidevalt nõudnud ka 1944.a. toimunu genotsiidiks tunnustamist.

Tegelikult avanes neil võimalus midagi reaalselt loota ja saada alles Ukraina Euroopa Liidu perspektiivi lähenemine. Just see sama võimalus aga kallutas need, kedaomal ajal toodi tatarlastest mahajäänud elupaikadesse, Moskva kaitsva tiiva alla ruttama. Tasub märgata, millist osa etendab tatarlaste saatud Krimmi tänase nukureziimi rahahääletuse eelses tegevuses. Moskvast naasnud „võtke-meid-Venemaa-koosseisu“-delegatsiooni teatel eraldas Venemaa Krimmi deporteerituile ehk siis tatarlastele n.ö. valurahana 240 miljonit grivnat ehk siis 1000 iga tatarlase kohta, mis mõistagi on suurem raha kui mullu Kiievi poolt kogu samale seltskonnale antud 11 miljonit grivnat. Esmaspäeval (10.03) lubas nukureziimi juht Aksjonov tatarlastele asepeaministri, kahe ministri ja nelja aseministri kohad valitsuses, tatari keelele riigikeele staatust ja toetusraha tatari kultuurile.

Teisisõnu – uus reziim tunnistab, et Kiievi võimud on jätnud palju tegemata tatarlaste olukorra parandamiseks, ehkki sama ju tegi ka Moskva ise aastail 1944-89. Kas tõesti on Moskva lõpuks tunnistamas tatarlastele tehtud ülekohut ja mainitud üksiksamme kinnitavad ka konkreetsed seadused ja taastusprogrammid, saab varsti näha. Samas tuleb loota, et nii Euroopa Liit kui USA, Türgist ja moslemi maailmast rääkimata võtavad oma erilise tähelepanu alla just krimmitatarlaste saatuse taas Venemaa koosseisus. Ühekordseid rahasüste alamate saamiseks on kerge teha, ent üleostuga tulid kaasa ka seni lahendamata probleemid ja oleks viisakas just need prioriteediks muuta.