Toomas Alatalu: Enne „daami“ olid „Kolchugad“
Välisministeeriumit kummardav ajaleht isegi korraldas lugejate kiirküsitluse ja 80 protsenti neist olid vastu presidendi sõidule. Asi ise aga oli selles, et George Bush valmistus Iraaki ründama – mis kokkuvaletatud ettekäänetel 5 kuud hiljem ka teoks tehti - ning Pentagon oli juhtumisi avastanud, et Iraaki olid ilmunud Ukraina päritolu raketid „Kolchuga“.
Maailma relvakaubandus on teatavasti niisugune värk, kus suu ei tea, kust sõrad tulevad ja tulnuks ikka uskuda Ukraina presidenti, kes 1997. aastal oli võtnud selge kursi ELi ja NATO suunas, sõlminud Venemaaga lepingu Sevastoopoli baasi üleminekuks Ukrainale 2017. aastal jne jne.
Neil sammudel, mis oleksid võinud viia – täna juba teostumatule Kesk-Euroopa uuele geopoliitilisele kuvandile - oli suuri vastaseid ja, nagu suures poliitikas ikka, on kõige lihtsam nurjata suur asi mingi tühja-tähjaga.
President Kutšma rahvusvaheline boikott olnuks täielik, kui Rüütel jätnuks Kiievisse minemata. Ja olen kindel, et just maailmapoliitika hea jagaja Rüütel andis Kutšmale nõu ikkagi minna novembris 2002 toimunud NATO tippkohtumisele, ehkki sealt viidati, et tulgu madalam mees.
Suurriigi Ukraina liider pandi süüpinki nii, et kui ingliskeelne tähestik andnuks talle koha Bushi kõrval, siis kasutusele võetud prantsuskeelne läkitas ta laua teise otsa ja Bushi naabriks sai meie Siim Kallas. Kutšma neelas juhtunu alla ja Ukraina püsis veel kaheksa aastat seatud eesmärkide ja tegevusgraafikus, mida tänaseks on NATO osas kõvasti tagasimängitud, Euroopa Liidu suund siiski areneb, sest on, mille nimel sinna pürgida.
Pole saladus, et Euroopa Liidu liikmena on Eesti teinud palju, hoidmaks Ukrainat Euroopa kursil ja kuigi Ukraina juhtkond on viimastel aastatel korduvalt vahetunud, on kõik olnud huvitatud Eesti nõust ja kogemustest, sest usaldus meie sise- ja välispoliitika vastu on suur.
Ansipi visiidi ja tema väljaütlemiste hindamiseks aga tuleb lähtuda sellest, et nii USA kui Euroopa – Ukrainast rääkimata – on kriisis, mis sedapuhku on panganduse ja majanduse kõrval kujunenud ka ladviku käitumise ja moraali enneolematuks striptiisiks: korruptsiooni avalikustamine ja järeldused annavad silmad ette terrorismivastasele võitlusele. Alanud on isegi pangasaladuste ja offshore´ide avamine. Sellest johtuvalt on muutunud ka Lääne suhtumine Ida-Euroopa liidritesse – kui 10 aastat tagasi polnud neist mõnede äriasjad probleemiks, peaasi, et mees/naine õige oleks, siis nüüd silma enam kinni ei pigistata.
Samuti pole enam riiki, kes saaks – nagu 10 aastat tagasi – ainuisikuliselt otsustada, mis on õige ja mis on vale ning seda laiematele tagajärgedele mõtlemata. Käib suur ümberhindamine ja seda meeletus tempos.
Samas – poliitikud on ju suures osas samad ja suurte kriiside väärtus ongi selles, et nad lubavad isiksustel end avada – on neid, kes haaravad muutusi n-ö õhust ja on neid, kes jäävad veel eile õige olnu kordamise juurde. Eelisolukorras on siin kahtlemata valitsuspoliitikud, kes nüüd peavad lakkamatult otsustama ja vastutust võtma. Paraku ei saa sama öelda ümmarguse jutuga harjunud ja kord otsustatu küljes rippuvate riigikogulaste ja EP liikmete kohta (öeldu on õige ka Valge Maja ja USA Kongressi kohta), kellede ridadest tuli kohe mitu rünnakut peaminister Ansipi vastu. Stiilis – seal ja seal on deklareeritud nii!
Õige, ent kui mullu ei ilmunud Euroopa Liidu valitsusjuhid jalgpalli EM mänge Ukrainasse vaatamagi, siis nüüd on nad riburada Kiievis kohal ja seda, et ekspeaminister Julia Tõmošenko on seadusi rikkunud, kahtluse alla ei panda. Teine asi on tema karistusmäära hindamine, ent siduda sellega kogu EL-Ukraina suhtlus on liiast olukorras, kus on vaja tegutseda kiirelt kriisist väljatulemisest. Mis puutub Ansipisse, siis ta lihtsalt kordas Euroopa Liidu tänast sõnumit Ukrainale, ent oskas kõike vajalikku öeldes anda lennult ka värskena mõjuva lähenemisnurga – „daam“ - küsimuses, mis on teatud poliitikutele olnud pikalt EL-Ukraina ainus probleem, mida lahendamata ei saa minna edasi. Eks ole, – tahate Euroopasse, ent meil koheldakse daame paremini ka siis ...
Mis puutub moraalsetesse väärtustesse, solvangutesse ja solvumistesse suures poliitikas, siis on neil tegelikult alati ajaline limiit. Kriiside ajal aga läheb nii, et kui USA kavatses nn Magnitski nimekirja panna algul 60 nime, siis pandi vaid 12 ja Obama saatis ka kavatsusi täis kirja Putinile. Venemaa Riigiduuma juhtkond jättis mullu oktoobris demonstratiivselt ilmumata Strasbourgi, kus Euroopa Nõukogu PA võttis vastu Venemaa suhtes kriitilise dokumendi. Äsja selgus, et ENPA juhatus pidas targemaks saata Riigiduumale uus kutse ja see võeti vastu, sest – konfliktid lahenevad siis, kui poliitikud on vahetus kontaktis. Nõuda säärases seisu Ansipilt, et too oleks suurem katoliiklane kui Rooma paavst, on kohaliku poliitika tasand.
