Toomas Alatalu: Edgar Savisaar - lõppmäng

 (193)
Toomas Alatalu: Edgar Savisaar - lõppmäng
Foto: Andres Putting

Edgar Savisaar on mastaapne kuju ja ka tema kukkumise algus on seotud mastaapse protsessiga. Edgarit on aastakümneid jahitud väikeste – ehkki suurekspuhutud asjadega, ent ta langes tõesti suure mängu kaotajana.

Kui seletada asju kõigile teadaolevate kategooriatega, siis Nõukogude Liit (Gorbatšov) kaotas kiire lõppmängu USAle (Reaganile, Läänele), sest ta kurnati välja relvastuse võidujooksu forsseerimisega (Tähtede sõda).

Täpselt samamoodi jäi Savisaar (Keskerakond) võhmale (enese)reklaami-kampaanias, mille ta ise – võidu koos konkurentidega – oli algatanud sajandivahetusel. Valimistest valimisteni see ainult ägenes ja nii nagu muuski äris, tegi siin oma puhastuse masu - ühel hetkel ilmnes, et Keskerakonna ladviku otsused olid olnud kõige kulukamad ja võlad reklaami eest kõige suuremad. Saatuse irooniana näevad täna kõik, kuidas kord käikulastud süsteem jätkab tööd (mida kinnitavad kümned plakatid ja täismaalitud autobussid, ehkki valimisteni on veel mitu kuud), ent selle varjus nõuavad reklaamitegijad halastamatult võlgade tasumist ja nii on raha küsimine saanud mõne partei liidrile viimastel kuudel sunnitud tegevuseks.

Seda igas seltskonnas ja iga sammuga seotult, millest ka labane vahelejäämine. (Vahemärkusena olgu muigega lisatud, et Eesti vastuluure tegi ilma, sest nii kõrge Kremli tegelase pealtkuulamist mingi pisiriigi – mis ei ole Iisrael! - poolt vaevalt et kusagil eeldati. See temp, mida Jedinaja Rossija meestest esimesena sõnavõtnu „huligaanitsemiseks” kvalifitseeris, jääb nüüd kõigile Venemaa tipust Eestisse tulijatele sajaks aastaks meelde!).

Savisaare pöördumine finantstoetuse saamiseks Jedinaja Rossija poole oli loogiline tulenevalt kahe partei koostöölepingust ja arvestades Keskerakonna mitmeid 2005-2010 Riigikogus tehtud samme ja Tallinnas vastu võetud otsuseid, mis selgelt vastandusid Eesti valitsuse ja Eesti teiste erakondade poliitikale Euroopa Liidus ja NATOs. Loomulikult on viimased demokraatlikud suurorganisatsioonid, mis tähendab ka arvamustevabadust, ent kui need mõne erakonna eriarvamused langevad pidevalt kokku organisatsioonidest väljaspool oleva vastandjõu esindaja omaga, siis tekib sellest varem või hiljem probleem. Eriti nende piiririikide puhul, kus on mängus ka arvestatav tegur suurvõimu kaasmaalaskonna näol.

Kui jutt on Venemaa naabrusest, siis on piiririikidel sellest viimasest johtuvalt kohe suur vahe. Ma olen alati kõrvutanud Savisaart ja Slovakkia kauaaegset liidrit Meciari, kelledest nende vastased tegid Euroopa enfant terribled 1998-2004. Huvi äratamiseks olgu öeldud, et mõlemad olid peaministrid 1990-91 ja võeti diktaatoritena maha, mõlemad pöördusid 2 korda võimule tagasi – Meciar peaministrina ja Savisaar n.ö. numbrina 2 jne.

Praegu tõin selle võrdluse tuleviku pärast – n.ö. kergemates geopoliitilistes oludes tegutsenud Meciar on jätkuvalt, ehkki tõrjutuna edasi Slovakkia poliitikas ja tema erakond Euroopa marginaalide peres. Savisaart on tema mõned kodused konkurendid korduvalt isolatsioonist päästnud (2002 Kallase-Savisaare pakt, 2005 küüslaugukoalitsioon) ja 2002 õnnestus Keskerakonnal pääseda loogika reeglite vastaselt (oli mees, kes rääkis teised ära!) Liberaalsesse internatsionaali, mis vast on praegu suurim garantii erakonna säilimiseks. Ka Savisaareta. Täpsemalt öeldes - geopoliitikast tulenevalt on teatud vead Eestis rängemad kui Slovakkias ja lõpmatuseni puhtalt välja tulla ei saa.

Slovakkiaga tahan öelda sedagi, et Savisaar oli nagu loodud suure riigi juhtimiseks ja see tuli tal ju teatud kindlates ajaloo seisudes – kui oli kasutada n.ö. suurem pind - hästi välja. Rahvarinne ja IMEst väljakasvanud suveräänsusdeklaratsioon läksid ju hästi peale kogu Nõukogude Liidule, Balti kett kogu Euroopale, Tallinna protsess (liiduvabariikide tippliidrite kogunemised august 1990-september 1991) ja Ida-Euroopa kaasamine sellesse lagundasid NLiitu rohkem kui enamus muudest toonastest algatustest.

Loe veel

Samas – just Eesti Rahvarindest kui esimesest omasuguste hulgas sai ka esimene demokraatlike valimiste kaotaja märtsis 1990!? Võrreldes Läti ja Leedu rahvarinnetega, kes võitsid kindla enamuse! Võimult tõrjutuna leidis Savisaar uue nissi ja ligi 10 aastat üritati hinge sisse puhuda Põhjala keskparteide kooslusele. Ega´s tema üksi, ka Soomes ja Rootsis leiti see – külma sõja järgsel kümnendil – olevat tark. Nagu ka eemalejäämine NATOst jmt. Samas sukeldusid Savisaare kodused konkurendid kõhklematult Euroopa struktuuridesse ja institutsioonidesse ning ühel hetkel leidis oma originaalse ja regionaalse tee otsingud lõpetanud mees end olukorras, kus edasi tuli minna kellegagi koos.

Euroopa klubipoliitika reegli järgi saab klubis olla vaid üks esindaja igast riigist, kui tahab teinegi tulla, siis vaid eesolija nõusolekul. Nagu ülal mainitud, tuldi Savisaarele vastu, ehkki – otse öeldes – vastastikku patte kinni mätsides, mis nii või teisiti võis tekitada lootust, et nii saab olema igavesti. Seda tunnet aitas süvendada asjaolu, et ajaloolises plaanis tihti hiljaks jääv („tunnid olid juba alanud, kui…”) Savisaar oli aga alati valmis teisi üle mängima (2006.a. presidendivalimiskampaaniat üle võttes, mis lõppes küll kaotusega, kuid näiteks viimastel Tallinna volikogu valimistel mängis ta enda vastu loodud süsteemi puhtaks võiduks), mis mõistagi vaid suurendas talle hambaid ihujate ridu.

Saaga järgnevas vaatuses etendas peaosa Vene impeeriumi taasärkamine ja 1997.a. ajaloolistele itta-nihkumistele (sealjuures nagu nimme unustatakse, et tegelikult nihkus Venemaa ise aasta varem läände ehk Valgevenesse!) järgnenud vastandumispoliitika taastamine. Selle hulka kuulus ka isikute väljavalimine naaberriikides, kes alanud konfrontatsioonis olid ühes või teises küsimuses valmis vähemalt Kremli vaimus rääkima. Võimu saades ka tegutsema. Tehtud valikut saatis soveti päevil süvenenud eht-bütsantslik joon – inimesed Moskvast läksid Tallinna jõudes esmalt Oma Mehe juurde ja alles siis hakati teisi väisama diplomaatilise protokolli alusel. Muidugi on suurriigi esindajate tähelepanu meeldiv ja neist kontaktidest olnuks suur kasugi (nagu seda lõikas Soome kurikuulsa finlandiseerumise aastatel), kui Savisaarel/Keskerakonnal olnuks ka väljund Läände ja normaalsed suhted teiste erakondadega.

Seda aga ei olnud ja ei tulnud ka pärast seda, kui detsembris 2004 sõlmiti Jedinaja Rossija ja KE koostööleping. Tasub sündinut aduda – Eesti on just saanud NATOsse ja Euroopa Liitu ning Venemaa võimuerakond sõlmib lepingu Eesti opositsioonierakonnaga, kes on oma kriitilist meelt mõlema organisatsiooni suhtes üle näidanud!? Edasine on paratamatult tekkivaid kahtlusi vaid kinnitanud – vaatamata isegi vahepealsele valitsusse kuulumisele (2005-2007) on KE korduvalt teinud ametlikule välispoliitikale vastupidist ja sisepoliitikat pingestavat. Tõeliseks pöördepunktiks aga kujunes aprill 2007, kui Kreml avalikult nõudis Eesti valitsuse vahetamist kuulutamisega, et „loodab realistlikult meelestatud jõududele Eesti parlamendis ja volikogudes.”

Ja neid oli mitte ainult Keskerakonnas. Suur poliitika vajus toona niisuguse tempoga Eesti peale, et ka meist lõunas ei taibatud mitu päeva, mis tegelikult toimub. Vaid Moskva jõhkrus ja jämedad taktikavead ning Washingtoni ja Berliini otsustav tegevus päästsid kindlameelselt toimetanud Toompea mehed. Eestil vedas, et eestvedajaks oli poliitika uustulnuk, kes Tartu vaimu (= iseseisev mõtlemine ja tegutsemine) täis mehena ei osanud veel suurt poliitikat karta.

Tegijat tuleb uskuda ja on märgiline, et pärast seda pikaleveninud ja juhitud-vastujuhitud kriisi pole Ansip rohkem Savisaart usaldanud. Küll ei saa öelda nende suhtes, kes on teinud kõik, et … – nii nagu täna ei tea juba keegi, mida mõned mehed tegid augustis 1991, nii ei räägita sellestki, mida mõni mees tegi aprillis-mais 2007. Meil on ikka imeline ladvik, kus kõik sinna pääsenud on kõigil aegadel-hetkedel vaid õiged mehed!? Nende propagandateenistusel läks viimases kriisis kehvemini, sest kaotajate pool sai sildid külge. Nüüd on kõigil närv sees ja piisab väiksemastki ajendist, kui lahvatab taas põhimõtteline jutt – kes teenib välisriiki, kes mitte. Ja vaat need riigid on õiged ja valed! Läheb kõigest paar päeva mööda ja juba antakse kõigile teada, et arutatav asi polegi kriminaalne, vaid eetiline ning samuti polevat päris selge, kui vale see riik on, sest teised…

Kohalikku ajaloolist paralleeli lõpetamiseks otsides tuli teleekraanidel uste liikumist nähes meelde, et 1995.a., kui siseminister Savisaar lindistas toonast opositsioonijuhti Kallast saamaks teada, mida too koos peaminister Vähi, suursaadik Ilvese ja NRG esindajatega Ameerikas arutas, siis ühel hetkel viskus barrikaadidele naine, kes võttis vastutuse endale. Sedapuhku, kus lindistati Savisaart ennast, Naist enam polnud ja Savisaar ise sõitis lennujaama tagamaks, et Borodits ei saaks midagi omapäitsi öelda. Mage lugu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare