Toom Õunapuu: Kasvatada saab vaid huvitavalt õpetades
Õpetaja „teret“ ei kuulda, võib-olla polnudki seda. Küll kirjutab ta vaikides tahvlile: „Saa1x5a2!“
Sumin hääbub… Järjest rohkem pilke tarretub tahvlile ilmunud mingil salakeelel. Ootamatult saabunud vaikuse käristab Joonase võidukas hüüe tagant akna juurest: „Saa ükskord viisakaks!“
„Õige, Joonas, sul on taipu!“
Kaaslased vahivad taibukat kui mingit imelooma. Aga pinnas millegi vastuvõtuks on valmis. Ja õpetaja kommenteerib vaikselt: „Selle viisakusega on üldiselt nii, et seda kas on või ei ole. Viisakus on meie veres, viisakaks saada… tähendaks vere muutmist…“
Järsku muudab õpetaja hoopis teemat: „Teil on olemas eesti keele reeglite raamatukesed. Võite need minu lauale ära tuua, sest teil ei lähe neid enam vaja. Kes soovib, võib selle oma vanematele anda: las nemad uurivad, sest meie tundides neid pole… Meie siin proovime hakkama saada ilma kümnete või isegi sadade reegliteta, mis teile niikuinii meelde ei jääks.“
Siis saavad õpilased teada, et reeglitest tähtsamad on üksikud põhimõtted, mida on üldiselt lihtne meelde jätta. Kes põhimõtteid jagab ja need omaks võtab, see tuletab neist ise kõik vajalikud reeglid, millest on abi kogu eluks. Ja igasugust meelespidamist on mitu korda vähem. Hoopis tähtsam on osata MÕTELDA, miks on midagi just niiviisi ja mitte teisiti.
Veenmaks õpilasi, toob õpetaja ka näite: suure ja väikese algustähe kasutamiseks on ligi poolsada reeglit – tegelikult tuleks teada ainult üht põhimõtet, et nimed kirjutatakse suure, nimetused väikese tähega. Ja õppimisel ning harjutamisel oleks vaja keskenduda üksnes nime ning nimetuse mõiste eristamisele.
Tekiks asjakohane lõbusus, kui õpilased kirjutavad tahvlile oma tegeliku või hüüdnime ja lisavad sellele kentsaka nimetuse: Joonas Viks, president; Maimu Rõuk, tähenärija; Kentuki Lõvi, väepealik jms. Keeruline muutub järjest lihtsamaks.
Tõsi, veidi teistsugune lugu on igasuguste pealkirjade ja taimesortidega, kus läheb vaja ka jutumärke, nt artikkel „Kuidas „Valgest klaarist“ hoidiseid teha“. Siia passivad näideteks kõigepealt need kirjanditeemad, millele õppurid ise sooviksid kirjutada, või ka maitsvad õunasordid…Loomulikult muugi teemakohane.
Üksikusse konkreetsesse tundi keskendumata võib öelda, et sel õpetajal pole kombeks teha mingit näitvahendite tulevärki. Õigupoolest ei olegi tal neid kunagi kaasas. Parimaks näitvahendiks on tema ise oma kehakeele, miimika, žestide ja andunud suhtumisega õpetamisse kui kunstisse.
Õpetaja oskab luua mitte millestki ja kasutada mõne teabeühiku seletamiseks ära just oma elutu ja elusa koosseisuga sellesama klassiruumi, kus parajasti ollakse. Seda ei saa tunni ettevalmistamisel alati ette näha, sageli sünnib mõnigi vahva idee vahetult kohapeal, nn improviseerides. Selles seisnebki õpetaja tõeline kutsemeisterlikkus.
Vajadusel laseb õpetaja mõnel õpilasel ronida toolile (või teeb seda koguni ise?), et midagi ilmestada ja see niiviisi õpilaste mälupildisse alatiseks jäädvustada, samal ajal seda ainealaselt kommenteerides ja paralleele tõmmates: „See oleks justki toolil seisev…, kes (mis)…“ Lühidalt: mis kinni ei jää, saab kinni löödud.
Millegi mõtestamiseks, selgitamiseks ehk nn puust ettenäitamiseks võivad klassiruumis kõnekaiks osutuda liikuv kapiuks, õitsele puhkenud jõulukaktus, rütmiliselt sisse-välja lülitatav laevalgustus, aknaorv, lävepakk, toolileen, astmeline dekoratiivriiulike, mingi simss või nišš, rullkardin, lükandtahvel, pesukäsn, geomeetrilisi kujundeid või kehasid demonstreerivad asjad (ristkülikuline tahvel, risttahukaline mobiiltelefon, kerajas lambikuppel) või mis iganes – peaasi, et õpilastes toimiks äratundmisefekt: see on ju nagu…
Iga õpetaja teab, et omandatu on vaja kinnistada ehk piltlikult öeldes õpilaste teadvusse kinni naelutada. Meie õpetaja pöörab järsku oma tooli lauale kummuli – neli jalga lae poole. Seda „nelja“ ta nüüd just vajabki: koos korratakse üle need neli põhitõde, mis tunnist kindlasti pinnale peaksid jääma, kui ka muu ajamerre upub. „Seega, esiteks… (õpetaja haarab esimesest jalast… või veel parem, kui tal oleks selle külge kinnitada aplikatsioon millelegi vihjava sümboliga), teiseks…“ Jne. Õpetamiskunstnik on jõudnud tunniga tervikliku lõpuni.
Kui ta õppurid vabaks laseb, tõusevad nood käratult ja üksmeelselt oma kohtadelt. Looja on oma töö teinud ja ta väärib austust.
Kus selline kool asub? Küll neid kuskil ka on, ainult et nagu igal erialal, on jaotus õpetajate lõikes üsna erinev. Ja kui maalitud pilt väga erandlik tundub, oleks, mille poole alanud aastal otsustavamalt püüelda.
