Tõnu Kalvet: Maksutõus Tallinnas - valijate soov
Peaksid kõlama, aga ei kõla. Vastupidi, rõõmuhõisete asemel kostab hoopis virisemist ja lausa sõimu.
Demokraatia käekäiku oluliseks pidajaid peaks see virin ja sõim küll väga murelikuks tegema, sest näitab otseselt, et eiratakse demokraatia üht olulisemat põhimõtet: valijate enamuse tahet.
See virin ja sõim kipub varjutama seda päevselget asjaolu, et keskerakondliku linnavalitsuse kavandatav maksutõus on kõige loomulikum asi. Seda just Tallinna oludes. Kõige loomulikum asi sellepärast, et see maksutõus väljendab Tallinna valijate enamuse seisukohta. Nende seisukohta, kes viimatistel, 2009. aasta oktoobri keskpaiku toimunud kohalikel valimistel hääletasid Keskerakonna poolt.
Need valijad teadsid, et keskerakondlik linnavalitsus oli pärast võitu eelmistel, 2005. aasta sügisel peetud kohalikel valimistel tõstnud kõvasti maamaksu.
Need valijad teadsid, et Tallinna rahaline seis on kõike muud kui hea ning et maksude tõstmine on keskerakonna võimulesaamisel, õigemini võimulejäämisel enam kui tõenäoline.
Need valijad teadsid kõike seda, kuid ometi andsid valimistel oma hääle Keskerakonnale. Järelikult nad nõustusid juba ette kõigega, mida keskerakondlik linnavalitsus Tallinnas tegema hakkab.
Üks oluline täpsustus: Keskerakonna toetajaks saab täie õigusega lugeda neidki linnakodanikke, kes väidavad end olevat Keskerakonna vastased, kuid jätsid valimistele üldse minemata. Pole oluline, kas laiskusest või lollusest. Põhimõte „vaikimine on nõusolek“ kehtib antud juhul sajaprotsendiliselt.
Mind huvitab väga, kuidas sellised linnakodanikud saavad nüüd keelduda maksutõusule allumisest? Kas seeläbi, et panevad oma välisuksele sildi kirjaga „Poliitika on räpane mäng, poliitikud on alatud sead! Mina seda räpast mängu kaasa ei tee!“?…
Eestimeelseid tallinlasi esindav ja ühendav valimisliit „Alternatiiv“ juhtis 2009. aasta oktoobrivalimiste eel korduvalt tähelepanu sellele, et kojujäämine, peitupugemine pole lahendus. Pole lahendus sellepärast, et isegi väga apoliitilisel ja ühiskondlikult passiivsel inimesel tuleb täita seadusi ja määrusi, mille on koostanud ja seadustanud ühiskondlik-poliitiliselt aktiivsed, ehkki mitte ilmtingimata kõlbelised ja targad isikud.
„Alternatiivi“ hoiatust kuulasid tookord väga vähesed. Enamus otsustas teisiti. Enamust ei huvitanud seegi, et “Alternatiiv“ lubas võimule tulles makse hoopis vähendada. Alustades näiteks maamaksu kui täiesti põhiseadusevastase koormise tühistamisest. Enamus leidis, et tuleb jätkata teisiti kui „Alternatiiv“ soovitas. Ja jätkatigi.
Demokraatia on juba kord selline riigivalitsemisviis, mille puhul pääseb maksvusele nende tahe, kes on otsustaval hetkel, näiteks otsustava hääletuse hetkel enamuses.
Sellest tulenevalt pääseski 2009. aasta oktoobris toimunud kohalikel valimistel Tallinnas maksvusele nende inimeste tahe, kes muuhulgas soovisid maksutõusu. Neil pole keskerakondliku linnavalitsuse kavandatavat maksutõusu kiruda mingit alust.
Keskerakond läks selgi korral välja kindla peale: Savisaar&Co teadis suurepäraselt, et juba natukese aja pärast, järgmiste valimiste ajaks aga kindlasti on valijate enamus keskerakondliku linnavalitsuse ebameeldivad sammud juba unustanud või andestanud ja valib keskerakondlikud poliitikud Tallinna juhtima tagasi. See arvestus on küüniline, kuid siinse valija mõtlemisvõime taset silmas pidades vägagi tõhusalt toimiv, peaaegu lollikindel.
Maksutõusu teemalise jutu kokkuvõtteks: tallinlased, ärge kurtke maksutõusu üle! See maksutõus toimub seetõttu, et enamus teist andis selleks loa. Ja loa andis mitte üksnes see linnakodanik, kes hääletas Keskerakonna poolt, vaid ka see, kes ei läinud üldse valima.
Mõtlemisainet peaks see maksutõus andma tallinlastele ja teistelegi igatahes omajagu. Eks järgmised valimised näita, millised järeldused valija sellest teeb…
