Tõnis Saarts: Pitsitame ametnikku?
Tugev ametnikevastane ideoloogia lõi paljude võimupoliitikute sõnavõttudes välja juba sügisel, kui tehti esimest negatiivset lisaeelarvet. Valijate seas on selline hoiak muidugi minev kaup. “Miks neid ametnikke nii palju peab olema, miks neil on nii kõrged palgad. Lööge neist enamik minema ja ülejäänud saagu keskmist palka” – see on hääl rahva seast. Poliitikud, kes peaksid olema mõnevõrra laiema silmaringiga kui nende valijad, on sellega kohati liiga kergelt kaasa läinud.
Siin on kaks ohumomenti. Uus majanduskasv ei saa tulla ainult erasektori toel. Kõik majandusinimesed on rõhutanud, et kui Eesti soovib sellest august välja ronida, siis on riigi sekkumine, selge poliitiline visioon ja tõhusad poliitikad hädavajalikud. Kui avalikku sektorit hööveldatakse nüüd õhinaga õhemaks pea võrdse paksusega laastudena, siis kus tuleb see kompetents, see võimekus, need inimesed, need vajalikud investeeringud, mis aitavad meil peale põhjas ärakäimist taas pinnale ujuda?
Pigem soovitab enamik majandusteadlasi just kriisi ajal teha suuremahulisi avalikke investeeringuid infrastruktuuri, haridusse ja muudesse valdkondadesse, mis aitaksid luua uut lisaväärtust. Meie aga talitame vastupidi. Probleemile viitas selgelt ka Eesti Päevalehes Tartu Ülikooli õppejõud Kristian Lau Nielsen.
Kuid asja juures on veel teinegi moment. Ametnikevastane mentaalsus, mida poliitikud propageerivad, ja ulatuslikud kärped võivad pikemaajalises perspektiivis veelgi vähendada avaliku sektori prestiiži. Eestis on väga palju ära tehtud selleks, et 1990. aastate kehva mainega avalikust sektorist, kus töötasid vaid need, “kellel polnud mujale minna”, on saanud koht, kus makstakse võrdlemisi hästi ja kus noored spetsialistid saavad võimetekohaselt karjääri teha. Meil tuleb igal juhul vältida seda, et noorte hulgas hakkab taas levima arusaam: “Ah, see riigiamet on üks vaestemaja, kust saad nagunii peagi kinga!”
Probleemne on ka otsus vähendada kohalike omavalitsuste tulubaasi. See samm on toonud jõulise vastureaktsiooni valla- ja linnajuhtidelt. Ennekõike lööb kärbe just väiksemaid valdu. Kui inimesed arvavad, et see on praegu pigem vaid “ametnike asi”, et äkki nende palka vähendatakse ja mõned lastakse töölt lahti, siis reaalsus jõuab kõigile peagi kohale: kohalikud teed jäävad kevadel remontimata, kooliehitus seiskub, jne. Kaotajaks jäävad ilmselt esmajärjekorras siiski kohalikud kodanikeühendused, kellele antavat toetust vallad vähendavad. Niipalju siis kohaliku demokraatia edendamisest!
Ei ole välistatud, et otsuse taga minna kohalike omavalitsuste kallale oli ka kaalutlus sundida väiksemaid valdu hädaolukorras liituma. Väga omapärane ja salakaval viis haldusreformi läbi viia. Oma rolli võisid mängida ka eelseisvate valimistega seotud kaalutlused. Oli ju teada, et kärbe ja laenuvõtmise piiramine lööb tuntavalt ka suuri omavalitsusi ja eriti pealinna. Kärpida enne valimisi Savisaare tiibu ja hoogustada haldusreformi – kaks kärbest lausa ühe hoobiga! Ma ei usu, et võimupoliitikud nii küüniliselt mõtlesid, kuid seda ei saa ka täiesti välistada.
Probleemi tuum on aga pigem selles, et omavalitsuste finantsautonoomia on Eestis viimastel aastatel pidevalt vähenenud. Nüüd on antud siis veel üks tugev hoop. Või ongi eesmärgiks omavalitsusi järjest enam keskvalitsuse lõa otsa saada?
Kärpekavale on ette heidetud, et sellel pole mingit selget ideoloogiat, et ta ei kanna endas mingit visiooni. Nii see on. Ainuke ideoloogia, mis ma sealt suudan välja lugeda ongi: pitsitame ametnikke ja väheneme omavalitsuste iseseisvust. Kumbki pole eriti jätkusuutlik ideoloogia.
Kokkuhoiueelarve polnud ju koalitsioonipoliitikutele just eriti suur õnnestumine, kuid ka mitte läbikukkumine. Opositsioon on selles mõttes kindlasti pettunud: valitsusliit suutis end konsolideerida ja kärped ei toimunud ka nii ilmselgelt “vaeste ja nõrkade” arvelt, kui opositsiooni ridades loodeti.
Kui kärpepaketile ei järgne nüüd ka selgeid samme ja visiooni majanduse turgutamiseks, siis muutub kogu lugu juba selgelt valitsuse läbikukkumiseks ja rahulolematus kasvab veelgi.
