Tõnis Saarts: Oravajahi hooaeg on alanud

 (249)
Tõnis Saarts
Postimees/Scanpix

Paljudes USA osariikides algab oravajahi hooaeg oktoobris, kui ilmad külmenevad. Seal ei kütita oravaid mitte ainult naha, vaid ka liha pärast. Viimane pidi olema hõrgum kui küülikutel. Eestis metsades oravaid eriti ei lasta, kuid aktiivne oravajaht on ometi alanud meilgi. Nimelt poliitikas.

Ansipile 1988. aasta nina alla määrimine, reforminoore Anna-Maria Galojani ebaotstarbekas rahakasutus Eesti Euroopa Liikumises — need on olnud viimaste nädalate meediaväljaannete esiteemad. Seda, et Reformierakonna ligi 40-protsendise toetuse asja konkurentide poolt niisama ei jäeta, võis ette ennustada.

Ise arvasin, et ehk oodatakse suviste europarlamendi valimiste kampaaniani, kuid stardipauk anti juba praegu. Olen veendunud, et sellega ei piirduta — enne jõule kostitatakse meid ilmselt veel mõne pikantse skandaaliga. Oravaliha magus maitse on konkurentidel juba suus.

Kes on selle taga? Seoses Ansipi 1988. aasta looga oli kuulda mitmeid vandenõuteooriaid — kuni selleni välja, et niiditõmbajateks on USA eriteenistused või Reformierakond ise. Mõlemad tahtvat ülbest Ansipist lahti saada.

Kui praegust situatsiooni analüüsida, siis Reformi põrumisest on huvitatud tegelikult peaaegu kõik parlamendierakonnad. Ennekõike muidugi IRL ja Keskerakond. Ainuke, kelle huvides see pole, on paradoksaalsel kombel SDE. Koalitsiooni kukkudes peaks nad võimule jäämiseks koopereeruma Savisaarega, kes aga nende juhtfiguuride jaoks on palju suurem kurat kui kõik maailma neoliberaalid kokku.

Koalitsioonis endaski on siiski väiksed mõrad sees. Laari soleerimine torujuhtme teemal mängis teatud määral jõuvahekorrad ringi. Tegemist oleks justkui kaksikvõimuga. Nagu üks ajakirjanik väga tabavalt ütles: “Koalitsioonis ei otsustata midagi Laari nõusolekuta.” Tähtsamaid küsimustes kindlasti.

Samas on ju loomulik, et otsused võimuliidus sünnivad konsensuslikult. Probleem on aga selles, et Ansip ja Reformierakond on seni harjunud oma partneritele lähenema pigem jõupositsioonilt. Nüüd aga näitab IRL Ansipile üsna avalikult hambaid ja oravatel tuleb aru saada, et nende suveräänse soleerimise ajad on läbi saamas.

Kas koalitsioon laguneb? Veel mitte. Probleem on selles, et alternatiivid pole just väga ahvatlevad. Ainukese töötava koalitsiooni ilma Reformierakonna osaluseta saaks moodustada IRL-i ja Keskerakonna vahel. Selleks, et sellist võimalust tõsiselt kaaluma hakataks, peab olema täidetud kaks tingimust.

Esiteks, Keskerakond peaks oma praegusest kriisist välja tulema ja taastama kaotatud usalduse Eesti valijate silmis. Teiseks, Reformierakond peaks end nii tõsiselt diskrediteerima, et enamikule valijatele näiks IRL-i-Keski hetkel veel meelevaldsena tunduv koalitsioon ainukese mõistliku lahendusena.

Kumbki neist kahest tingimusest pole veel täidetud ja sellega läheb üksjagu aega. Kui aga oravate jalgealune väga tuliseks muutub, ei saa välistada, et nad korraldavad ise mõne kübaratriki, viskavad tülikaks muutunud isamaalased üle parda ning pakuvad Keskerakonnale ise peaministrikohta. Või taanduvad osava pettemanöövriga, oma nägu säilitades, vabatahtlikult opositsiooni.

Süüdistustest, mis on viimastel nädalatel Reformierakonna pihta sadanud, on Ansipi 1988. aasta skandaal kõige kaalukam. Nüüd pole vist ühtegi valijat, kes ei teaks, et peaministril oli selle 1988. aasta Tartu rahutustega mingi jama.

Huvitav oli vaadata, kuidas skandaalile reageeris Eesti ajakirjandus. Teemat hoidis üleval põhiliselt EPL ja Eesti Ekspress. Postimees võttis asja üles üsna pika hambaga — alles paari-kolme päeva pärast võis sellest väljaandest pikemaid vastavateemalisi analüüse lugeda. ETV-st ei tasuks rääkidagi: viimase poolaasta tippskandaali rahvustelevisiooni uudistetoimetuse jaoks lihtsalt ei eksisteerinud.

Tahtmatult meenub üsna sarnase koega skandaal seoses keskerakondlasest siseministriga Ain Seppikuga aastal 2003. Järgmine päev olid seda täis kõik lehed, raadio ja televisioon ning nii veel terve nädala.

Kui nüüd võtta objektiivselt, siis kumb on kõvema kaaluga uudis: kas lugu siseministrist, kes ühe kaaskohtunikuna mõistis süüdi nõukogude riigi monumenti rüvetanud niigi kahtlase taustaga noormehed, või lugu peaministrist, kes oli väidetavalt laulva revolutsiooni koidikul aktiivne osaline rahvuslaste meeleavalduse mahasurumisel? Mis standardid need on? Kas mitte topeltstandardid?

Loe veel

Sõda oravate vastu on täistuuridel alanud ja neid, kes oravate elegantset kukkumist imetleda tahaks, pole just vähe. Loodetavasti ei panda oravajahipalavikus põlema tervet metsa. Ma pean silmas, et ohvriks ei tooda viimasedki eetika ja hea maitse standardeid, mis Eesti poliitilises kultuuris veel säilinud on.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare