Tom Valsberg: Kas Homo Sapiens on haigus, mida planeet Maa põeb?

 (119)
Tom Valsberg: Kas Homo Sapiens on haigus, mida planeet Maa põeb?
Tom ValsbergErakogu

Kaks planeeti kohtuvad ja üks näeb jube räbal välja: “Mis juhtus? Oled end põhja joonud?” “Ei, mul on see pagana Homo Sapiens,” vastab teine. “Aaa, ära pabista. Mul oli ka, aga see läheb üle....”

Palju on räägitud ja kirjutatud meid ümbritseva keskkonna olukorrast ning selle muutmise hädavajalikkusest. Teemat on lahanud näiteks sellised mehed nagu ökofilosoofia rajaja Henry David Thoreau, keskkonnaaktivist ja akadeemik David Suzuki ning peaaegu USA presidendiks saanud Al Gore. Nad on teinud kõvasti tööd, et inimesi valgustada planeet Maa olukorrast ja sellest, et viimane aeg on muuta enda kui inimkonna käitumist enne, kui me oleme täielikult nahka pistnud käe, mis meid toidab.

Tänu imelisele võimalusele surfata internetis, saame me olla informeeritud ja inspireeritud nende edusammudest, kes juba aktiivselt tegutsevad ja ümbritsevast hoolivad ning vaadata filme nagu “Fast Food Nation”, “The Shift”, “Zeitgeist”, “Home”...

Eesti on olnud edukas projektidega nagu "Teeme ära!", "Uuskasutuskeskus" või “Ühiste tegude päev”, aga tavaliselt peale suurt hurraad asjad vaibuvad. Ilmselgelt ühe talgupäevaga aastas ei suuda me ära koristada isegi seda jama, mida isiklikult oma eluviisiga kuu jooksul tekitame - meie kõigi ökoloogiline jalajälg on päris lahmakas.

Seotud lood:

Esitaksin siinkohal mõned küsimused. Kas ja miks on see looduskaitse ja keskkonnasäästlikkuse propageerimine üldse oluline? Mida saaksin mina teha ja kas mul on üldse põhjust midagi teha?

Maa: organism või elutu mehhanism?

Kreeka mütoloogias nimetati Gaiaks meie planeedi ehk emamaa isiksuslikku vormi, kellel on oma iseloom, tunded ja vajadused. Selle järgi nimetas ja naelutas ajalukku Inglise teadlane James Lovelock oma "Gaia teooria" ning aastal 2001 allkirjastasid tuhatkond teadlast Euroopa Geofüüsilise Ühenduse koosolekul Amsterdami deklaratsiooni. See algab lausega "Maa ökosüsteem käitub nagu üks isereguleeruv mehhanism, mis koosneb füüsilistest, keemilistest, bioloogilistest ja inimlikest komponentidest."

Austria filosoof ja leiutaja Viktor Schauberger ütles: "Emamaa on organism, mida ükski teadus ei saa ratsionaliseerida. Kõik, mis temal roomab ja lendab, sõltub temast ja kaob lootusetult unustusse hõlma, kui see maa, kes meid toidab, sureb." Kuigi ei ole võimalik tõestada, kas Maa on elus ja tõelised skeptikud võivad selles igavesti kahelda, siis vahetaksin selles mõtiskluses ära sõna mehhanism sõnaga organism ja lähtuksin maailmavaatest, kus meie planeedi kõige suurem elanik ei ole mitte sinivaal vaid see planeet ise.

Homo Sapiens: hävitav viirus või hea bakter?

Planeet Maa põlisrahvad ja kaasaegsed keskkonnaspetsialistid on ühel nõul, et see Maa, kes rahuldab meie kõiki maised vajadusi on just nimelt elus. See ei ole nali, et emamaa on elav ja hingav organism.

Nii nagu meie peal ja sees elavad bakterid ja viirused, kellest mõned meid aitavad ja teised hävitavad, elavad kõik loomad, taimed ja inimesed emamaa peal. Üks vorm nendest organismidest, kes planeeti asustab aga unustas ära, et see kelle peal ta elab, on elus. See vorm läks liiale nagu üks kõige populaarsemaid haigusi nimega vähk, kelle viisiks on elada just teiste ressursside arvelt ja piiramatult paljundada.

Kas inimene on siis tõesti viirus või vähk? Viirus on mikroskoopiline nakkuse kandja, kellel on peaaegu võimatu elada väljaspool peremeeslooma ja kes oma eluga tekitab peremeesloomale kahju. Viirus paljuneb endast pidevalt koopiaid tehes. Viirused arenevad looduslikust valikust lähtudes. Viiruse ainuke eesmärk on paljuneda.

Olenemata sarnasustest, oleks rumal öelda, et inimene viirus. Küll aga julgen väita, et inimene on olend, kelle peremeesorganismiks on Maa ja inimene saab ise valida, kas ta käitub nagu viirus või nagu hea bakter.

Olles kursis teadlaste ja keskkonnauurijate arvamustega Maa seisukorrast, võib öelda, et Maa on praegu haige ja võitleb oma elu eest. Maa võitleb just nagu tõbine inimene, kelle vereringe on täis toksiine ja trombe ning kellel on mõned organid peaaegu lõplikult läbi kurnatud. Ent lisaks sellele tegutseb tema peal veel miski viiruselaadne, kes seda kõike kasutab, andmata ruumi ega aega taastuda.

Viiskümmend aastat inimeste hävitavat amokijooksu

Loe veel

Teadlaste väitel sai meie universum alguse umbes 14 miljardit aastat tagasi Suurest Paugust. Meie teadvus ei suuda hoomata selle aja pikkust, aga võrreldes neljateistkümne miljoni aasta pikkuse evolutsiooniga tundub meie kui inimese roll siin planeedil imetilluke.

Ometigi alates Tööstusrevolutsioonist aastal 1740 ehk kahesaja seitsmekümne aastaga oleme me peaaegu lõplikult ära kasutanud mitmed maavarad, tekitanud tohutul hulgal saasta, mida on väga rakse üles korjata ja kogemata välja suretanud tuhandeid looma- ja taimeliike.

Mõned inimesed näevad planeeti Maa kui elutut ja piiramatute ressurssidega veidi sammaldunud kivijurakat, mis tiirleb ühes teiste samalaadsetega ümber mingi piiramatult energiat andva põleva palli. Selline naiivne ja motoorne vaatenurk ning vastav käitumine on tekitanud meie planeedile kolossaalset kahju. Metsade massiline hävitamine on viinud kriitilisse seisundisse Maa kopsud, paljude jõgede vesi ehk Maa vereringe on täis inimeste toodetud toksiine, kemikaale ja väetiseid. Ära kurnatud põllumaadest ja kunagistest lopsaka loodusega aasadest on saanud kõrbed, mis on nagu närbunud siseorganid, kellele puhkust ei anta.

2005. aastal valmis “Aastatuhande ökosüsteemi jätkusuutlikkuse hindamise koondaruanne”, mis koosneb 2500 leheküljest ja selle koostamises osales 1300 teadlast 95-st riigist. Aruanne hoiatab, et kuni 60% Maa ökosüsteemist, mis toetab elu jätkumist on hävitatud, kusjuures kuni 80% sellest kahjust on tekitatud viimase viiekümne aasta jooksul. Suurenev nõudlus puidu, söögi ja vee järele prognoosib, et järgmise 25 aastaga kasutatakse ära veel rohkem ressursse kui viimase viiekümne aastaga, kui kõik samas vaimus jätkub.

No aga kui asi on nii hull, siis kuidas mina saan elada Eestis nii mõnusalt, tundmata millestki puudust? Ka sellele annab eelnev uuring vastuse: “Maailma ökosüsteemi muutuste pärast kannatavad kõige rohkem ja esimesena kõige vaesemad rahvad ja inimesed ning viimastena arenenud ja jõukamad ühiskonnad.” Siis kui füüsiline kannatus ja puudus jõuab Eestisse on kõik vaesemad inimesed ehk umbes 70% inimkonnast seda juba tundnud. Kas siis pole juba liiga hilja, et midagi ette võtta?

Inimkeha uuendab kõik rakud seitsme aastaga

Inimkond on kui talveunest ärkav karu, kes avastab, et on kuutõbisena pika talve jooksul kogu metsa mesipuud ära lõhkunud ja mee nahka pistnud. Šokeeriv ärkamine, aga keda süüdistada? See polegi koht süüdistamiseks ega halaks, vaid konstruktiivne mõttepaus: olukord on selline, mida me saaks teha?

Ja kui kõik on nii pekkis, kas on mõtet üldse midagi teha? Kui me nõustume teooriaga, et Maa on elus organism, nagu inimene või teaduslikult tõestatud faktiga, et Maa on isereguleeruv mehhanism, siis pole olukord lootusetu.

Väidetavalt vahetab inimkeha seitsme aasta jooksul ära kõik oma rakud, isegi kondid ja südame. Kui kaua läheb aega Maal taastumiseks, kui anda talle ruumi? Kas me üldse peame midagi tegema selleks, et maaema isereguleeruks või piisab sellest, kui me lihtsalt lõpetaks tema kurnamise?

Kõik muutused maailmas on saanud alguse ühest inimesest või inimgrupist. Ma võin, aga ei pea alustama midagi uut ja suurt, ma ei pea aheldama end Tallinna viimase tamme külge või nälgima nagu Mahatma Gandhi, kuni Pakistan ja India lihtsalt lõpetavad sõja.

Minu töö on lihtsalt harrastada igapäevaselt neid tegevusi, mis aitavad loodusel taastuda ja anda endast parim selleks, et ma ise oma tegevusega tekitaks võimalikult vähe kahju.

Jätkusuutlikkuse bumerang

Kuidas meie kui indiviidid, kogukonnad, firmad ja organisatsioonid saaksime hoolitseda selle väsinud käe eest, kes meid hoolimata kõigest endiselt iga päev toidab? Juba on maailmas suuri firmasid nagu Whole Foods Ameerikas, kes on praktiliselt näidanud, kuidas järjekindlalt keskkonna jätkusuutlikkuse nimel töötamine tagab jätkusuutlikkuse ka firmale ja ning tõstab kasumimarginaali.

Austraaliast pärit vägivallatu eluviisi pooldaja ja keskkonnaspetsialist Rick Pursell, kes on nõustanud edukalt suurkorporatsioone Singapuris ja Ameerikas, soovitab esitada järgmisi küsimusi:
Kas see, mis ma teen, tekitab saasta, tekitab kahju?
Kas mul on võimalus saavutada oma tulemus muul viisil?
Kas me saame kuidagi likvideerida või vähendada saaste allikat? Kas me saame taaskasutada kasutatud asju, jääke?
Kas me saame midagi rahumeelset ette võtta, kui näeme teisi käitumas loodusega vastutustundetult?
Kas me saame muuta kahjuliku kuidagi kahjutuks või isegi kasulikuks?

Viimast küsimust illustreerib hästi Pääsküla Prügimägi, mille jääkidest AS Eesti Gaas genereeris soojust ligi tuhandele majapidamistele.

Ilmselt on paljud omal nahal tundnud, et kui me oleme abivalmis ja tähelepanelikud, siis meile vastatakse samaga ja seda nii väikeses kui ka suures plaanis. Meie kaastundlik suhtumine, kus me hoolime ümbritsevast loodusest ja ümbritsevatest inimestest samapalju, kui iseendast, tekitab varem või hiljem rõõmu, rahulolu ja isegi materiaalset heaolu.

Ma võin olla ausalt jõhker egoist, teades et kõige omakasupüüdlikum asi, mida ma saan teha on järgida Hippokratese liigagi lihtsalt lauset: “Harjuta endale sisse kaks asja: aita või vähemalt ära tee halba,” sest see tuleb mulle tagasi.

Kohtle kogu maailma, nagu oma tuba

Mahatma Gandhi ütles: "Ole ise see muutus, mida sa soovid maailmas näha". Ma ei pea hakkama hulljulgeks keskkonnarevolutsionääriks, piisab kui ma olen inimlik ja kohtlen maailma kui oma tuba. Ma ei jäta pudeleid vedelema oma voodi alla ja voodi peale, seega ma jäta neid ka loodusesse.

Ma ei viska sodi oma autost oma tuppa, ma ei vala seda ka tänavale. Greenpeace'i aktivistidega delfiinide ja vaalade päästmine ei ole eesti inimesele reaalne ega ahvatlev tegevus. Annan oma panuse ja sorteerin prügi: klaas, plastik, paber ja kompost, sest nii on võimalik seda ümber töödelda.

Panen tuled kustu, kui kodust lahkun, sest praegu genereeritakse seda energiat planeedi arvelt ja sellega kaasneb ka saaste ning taastutamatute maavarade kadumine. Kui saan, siis sõidan auto asemel jalgrattaga. Kui võimalik siis sõidame maale ühe autoga kolmekesi, mitte kolme autoga eraldi.

Kas ma lähen protestima põllumajanduses kasutatavate mürkide, väetiste ja pestitsiide vastu? Ei. Ma lihtsalt uurin välja, millised firmad neid kasutavad ja kasutan nende toodangu asemel mahekaupa.

See pole kasulik mitte ainult planeedile vaid mu enda keha on ka tervem. Hangin omale WC- poti kus on eraldi nupp väikse ja suure häda jaoks, et säästa vett. Kasutan vähem plastikpudeleid ja eelistan paberist ning klaasist pakendeid, sest neid on lihtsam taaskasutada ja ümber töödelda.

Vihmametsi päästma?

Kas ma sõidan Brasiiliasse vihmametsi päästma? Ei. Ma olen lihtsalt teadlik ja kasutan paberit, pappi ning puitu mõõdukalt, mitte rohkem kui vajan. Käin poes oma ägeda riidest kotiga ja ei osta kilekotte.

Kui mõni sõber viskab maha prügi, korjan selle sõnagi lausumata üles ja panen prügikasti, sest ta viskas selle prügi minu tuppa.

Olen korduvalt vihastanud, kui näen, et keegi on metsa viinud terve hunniku oma mittekõdunevat jampsi või jätnud lõkke äärde Gin'i purke ja krõpsupakke.

Mis siin vihastada, korjan sodi üles ja viin metsast välja. Need väikesed asjad loevad. See on nii lihtne ja kindlasti on veel sadu väikeseid liigutusi, mis tunduvad nii loomulikud ja loogilised, kui lihtsalt olla tähelepanelik ja kohelda kogu Eestit kui oma kodu.

Oluline on aga alustada selle lihtsa tööga täna, mitte homme. Ja kui me alustame täna, siis anname oma panuse, et see nali haigest planeedist, kes ravib endast välja Homo Sapiensi nimelise viiruse ei muutu reaalsuseks.

"Inimene ei koo üksi oma elu võrku. Ta on lihtsalt üksainus niit selles hiiglaslikus võrgustikus. Mida ta teeb võrgule, ta teeb ka endale,“ on öelnud Indiaani hõimupealik Chief Seattle.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare