Tõelised kangelased või jaa?
Nagu sõdur sõdurile: Moldaavia literaat ja N.Liidu armee leitnant Boris Buracinschi kannab lugejale ette Mart Laari raamatust ja Sinimägedest.
Hingelisest moraalist
Mida öeldagi, presentatsioon mulle meeldis. Koht on hea, Okupatsioonimuuseum. Inimesed olid õiged, küll vanemad, küll nooremad. Laud oli lihtne, sõdurlik — must leib, kilu ja muidugi viin. Kirjastuse toimetaja Marek Tamme sissejuhatus oli lühike ja täpne. Seejärel võttis sõna autor ise, Mart Laar. Rääkis ta kiiresti, palju, aga igav ei olnud. Kohe näha, et inimene tunneb oma tööd. Isegi mulle, ajalooharidusega inimesele, olid paljud momendid Sinimägede lahingute ajaloost üllatuseks.
No näiteks, et Vene armee proovis Narvat rünnates kasutada taktikat, mida nad varem olid kasutanud Karjalas. Või siis selline huvitav Laari poolt tehtud järeldus, et kui venelased oleks vallutanud Põhja-Eesti, oleks see andnud neile võimaluse teha dessant Lõuna-Soome. Nii et sellisel juhul säilitasid soomlased tänu eestlastele iseseisvuse, igal juhul ei saanud sellest riigist üht Nõukogude vabariiki. Ja sellega võib nõustuda.
Veel rääkis Laar ekslikest Vene sõjaväe natshalnikutest, kes ei suutnud operatsiooni alguses hinnata, mis tasemel olid lahinguks ette valmistanud eestlased ja sakslased oma üksustega. Tõsi, teatud skeptilisi meeleolusid eestlaste suhtes evis ka Berliin Hitleriga eesotsas.
Üldiselt, peamine sõnum ehk messidsh nagu öeldakse, peitub raamatu autoril selles — nagu mulle näib –, et eesti sõdurite ja ohvitseride hingeline moraal kaitsta iga hinna eest oma kodumaad viis sinnani, et nad astusid vastu Punaarmeele, mis oli 1944. aastaks väga tõsine ja tugev. Võib öelda, et autor püüab igati Sinimägede lahinguist osavõtnuid heroiseerida. Ja ega selle kohta saagi midagi halba öelda. Tõesti kangelased!
Pilt kangelasest
Aga just siinkohal meenus mulle mu eestlannast eksabikaasa vanaisa Leonhard. Lugu, mis on ekstraordinaarne, ka nende aegade kohta.
Kord näidati mulle fotosid perekonnaarhiivist. Vanaisa oli pärit lihtsast perekonnast. Vaesusest läks õppima sõjakooli, sai suurtükiväelaseks. Kui oli kätte saanud ohvitseri aukraadi, teenis Aegna saarel. Seal teda oligi pildistatud. Mustas mereväesinelis astub ta sõdurite ees. Või siis istub oma kolleegide ja naisega ohvitseride klubi saalis.
Eesti armees ei teeninud ta kaua, nii kuus-seitse aastat. Aga kui tulid venelased, avastas ta ennast, nagu kõik madalama aukraadi ohvitserid ja sõdurid, Punaarmeest. Suvel 1941 andis Leonhard end koos sõduritega sakslaste kätte, tema tausta kontrolliti ning lasti ta siis koju pere juurde.
Hingetõmbeaeg osutus üürikeseks. Teda kutsuti Omakaitsesse. Oma pika kasvu ja mehise väljanägemise tõttu pandi ta Peastaabi ülema adjutandiks. Pärast seda teenis ta politseipataljonis. Muide, ta osales ka mõningates reidides Valgevenessse, Novogrudkisse. Aga 1944 sai ta Wehrmachti hauptmanniks ja nimetati pataljonikomandöriks. Alles on ka üks hästi pisike foto, kus Leonhard kannab Saksa suvemundrit.
Ta saadeti oma pataljoniga Narva alla, aga hiljem Sinimägedele. Olles seda juttu kuulanud ning näinud fotosid julgest ohvitserist, kangastus minu silme ette pilt kangelasest, kelle jaoks kõige tähtsam elus on teenida oma kodumaad ja oma rahvast.
Isa kui onu
Aga ükskord, ei mäleta enam, miks, jäime vanaemaga — Leonhardi lesega — kahekesi tema tallu. Oli palav suvi, teha polnud midagi ja siis hakkasin ma küsima vanaema käest tema abikaasa ja sõjatee kohta. Ja mida ma kuulsin? Keset kangelaslikku eepost lõi vanaema käega: “Ah, ei tahtnud ta sõdida, tahtis istuda kodus, lastega, lihtsalt rahus elada.”
Ja vanaema rääkis, kuidas tulevane komandör kirjutas kõigile soovijaile välja surmatunnistused. Ja kirjutas ka endale. Ja kui oli selge, et lahingud Sinimägedel on otsustatud, riietus ümber tsiviilkodaniku riietesse ning pöördus tagasi naise ja laste juurde. Mingite võltsitud dokumentide abil sokutas ta ennast tööle provintsikooli Tartumaal, hakkas õpetama matemaatikat. Tema omad lapsed ütlesid talle võõraste juuresolekul igaks juhuks “onu”. Ema käskis.
Muuseas, Jaan Kross kirjutas sellest ka väikese jutustuse, mille nimi on samuti “Onu”. See räägib vanaisa Leonhardist.
Lõppes aga kõik traagiliselt. 1948. aastal ta arreteeriti, kohus otsustas, et tegemist on sõjakurjategijaga ning Leonhard saadeti vangilaagrisse, kus ta suri.
Vaat, mis mulle meenus, kui Mart Laar rääkis lahingutest Sinimägedel.
Muide, Laar meeldib mulle rohkem peaministri ja poliitikuna kui ajaloolasena.
