Tõde on vahepeal, nagu alati

Psühholoog Aleksander Pulver, Balti Kaitsekolledž

Kui seda probleemi vaadata negatiivsest positsioonist, siis tuleb artikliga nõustuda. Aga samapalju on argumente, mis ütlevad täpselt vastupidist: arvutid ja mängud arendavad fantaasiat, mõtlemisvõimet, loogilist analüüsi ja nii edasi.

Järelikult on tõde kusagil vahepeal, nagu ikka. Mis tähendab järgmist: nagu tavaline põrandahari võib inimest tappa ja võib ka põrandad pühkida, võib ka arvuti nii inimest aidata kui kahjustada.

Inimesed, kel on geneetiline ja pärilik kalduvus suhetest emale tõmbuda, leiaksid viisi seda teha niikuinii, arvuti on lihtsalt võimalus seda kinnistada. Kellel on aga kalduvus suhelda, selle jaoks arvuti soodustab suhtlemist. Nii et arvuti ei ole imevahend.

Arvutil on võimalusi, mida ei saa ei raamatu ega lauamänguga luua: need on värvid ja kolmemõõtmelisus. Tuleb arvestada olulist detaili: nii raamatulugemine kui mängude mängimine on seotud piiranguga, kus ei saa teha seda, mida saab arvutiga. Seal on mängija Issand Jumal, kes loob mängu. Alustada tuleks arvutiharidusega minu arvates kusagil viienda ja kuuenda eluaasta kandis.

Mis puutub allaseitsmeaastasi, siis olen näinud uuringuid, mille järgi lastepärased programmid kiirendavad oluliselt vaimset arengut. Uuringuid tehakse mitut moodi, aga alati tuleb arvestada seda, kes tellis uurimuse.

Ega ei tohi ka teadusuuringuid alati üheselt võtta, näiteks mobiiltelefonide kahjulikkusest räägitakse erinevalt, tihti sõltuvalt sellest, kes tulemused tellis.