Tiiu Kuurme: teadlasest on saanud teadustöötaja
Veel kunagi pole Eesti ülikoolides olnud selliseid heledaid hästi disainitud õpperuume, sekunditega globaalavarusi hõlmavaid infokanaleid ja üliõpilastel võimalusi, valikuid, õigusi. Väline pilt räägib õitsengust, ent tarkuse templi aupaiste on kadunud, teiseks on saanud ülikoolide koht ühiskonnas ja inimeste teadvuses.
Ettevõtlusest lähtuv mõtteviis
See, mis võiks sobida industriaalettevõtte juhtimiseks, kipub ülikoolide kontekstis kujunema groteskiks. Lühikese ajaga suudeti murendada väärtuseline põhi, milles austati tarkust, mõtet, loomingut, ideed, tõde.
Vestlusteemad ülikoolides on teisenenud rahastamisallikatele, väljamaasõitudele, sidemetele, kohtadele, kus võimalik avaldada. Mis on see asi ise, mis peaks pälvima rahastamise, mille nimel väljamaale sõidetakse ja mida tahetakse avaldada, on minetamas tähtsust. Sellest on saanud performance, kuliss, näiteksponaat tähtsale hindajale, kes valdab uue aja maagilisi sõnu, nagu kvaliteedistandardid, efektiivsuse indikaatorid, projekti-management, monitooring, tulemushindamine. Sedalaadi sõnamoodustiste tapvalt halastamatu sära on teinud tühjaks erialase mõttetegevuse. Sisule on jäänud vaid üks tähendus: et ta esitamise formaat eelretsenseerija tabelis ei pälviks hinnangut poor.
Teadlasest on saanud tasapisi teadustöötaja, kelle kõrv on treenitud tundlikuks sõnaühendile „ei kvalifitseeru”. See viimane tähendab, et tal puudub kvantifitseeritav hulk teatud skaaladega vastavuses indekseeritavaid tooteid. Kogu teadusloomingule, alates poeesia retseptsioonist ja kunstiuuringuist kuni laevaseadmete tugevusvaru või kliimauuringuteni, kehtivad ühesugused unifitseeritud kriteeriumid.
Kvantiteet õgib kvaliteeti
Paradoksides ägav, ent jõudsalt edenev postmodernism pakub välja järjekordse pöörasuse: mida rohkem räägitakse kvaliteedist, seda enam laiutab kvantiteet. Tudeng on kvantitatiivne ühik, kes sooritab selleks, et oleks, mida mõõta. Millise vaimsuse, moraali, suhtumised ta ülikoolist kaasa saab, pole mõõdetav ega too midagi sisse, seega pole ka tähtis. Eksam on muutunud kohaks, kuhu lihtsalt tullakse. Ka nii, et ei mäletata aine ega õppejõu nime. Õppejõud on see, kes peab tundma piinlikkust, kui eeldab tudengilt teadmist või arusaama, millega tolle teed pole ristunud. Eksam tähistab läbimist ja teadmise enesegi väärtus on olla vaid subjekti hinda tähistav aksessuaar ehk abinõu positsioneerumisel.
Mida oodatakse, seda tehakse
Uusliberalistlike väärtuste pealetung toodab peamiselt võõrandumist ja läheb ühiskonnale kalliks maksma. Nii vaimselt kui ka materiaalselt. Aga kes julgeks seda tunnistada? Sest igasugune võim treenib inimestes eelkõige kuulekust.
Austria õpetlane Konrad Paul Liessmann on öelnud: „Reformitsirkus viib selleni, et eksternaalsed standardid omandatakse kiiresti ja hakatakse nende järgi orienteeruma. Mida oodatakse, seda ka tehakse. On vaja rohkem publitseerida, siis publitseeritakse, on vaja rohkem projektitaotlusi, tuleb neid küllusesarvest, kästakse teadust võrgustada, on võrgud lühikese ajaga olemas, vaja arendada uus uurimisfinantseerimise mudel, saab see kohe teoks. /- - -/ Igasugustest taotlustest, projektidest, eksperthinnangutest ja aruandlusest on kujunenud uus proosa, kuhu kuulub statistikaga žongleerimine.”
Eesti meedias on harvaks jäänud ülikoolide vaimueliidi sõnavõtud ühiskonnale tähtsates asjades. Sest see on eimiski akadeemilisele isikule kehtestatud formaati silmas pidades, tema aeg pihustub pisisahmimistes ja „uue proosa” tootmises. Ühtaegu aga tähendab see, et ühiskonnal ei tasu ülikoolirahvale enam loota.
Kas oleme õppinud ülearu kuulekaks? Vahest oleks aeg ülikoolidel enestel taas leida üles oma vaimuidentiteet ja seista kindlalt selle eest vastu võõrast tahet.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
