Tiit Made: Kroon kosutas eestlase hinge

 (27)
Tiit Made: Kroon kosutas eestlase hinge
Foto: Ilmar Saabas

Täna 20 aastat tagasi toimus taasiseseisvunud Eestis rahareform. Suuresti väärtusetuks muutunud ja hingepõhjani vihatud vene rubla asemel tuli käibele oodatud ja igatsetud Eesti kroon.

See sündmus oli Eesti riigi kehtestamisel emotsionaalselt sama oluline kui sini-must-valge sümboolika põranda alt väljatulek, põhiseaduse vastuvõtmine või okupatsioonivägede lahkumine. Kuid majanduspoliitiliselt oli krooni tulek määrava tähtsusega, mis kujunes tugevaks vundamendiks Eesti edasisel kiirel majanduslikul arengul ning tema rahvusvahelise autoriteedi kujunemisel.
Rubla väljavahetamine krooni vastu oli olnud päevakorras alates 26. septembrist 1987 kui Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma avaldasid ajalehes Edasi poliitilist furoori tekitanud artikli viia Eesti NSV üle täielikule isemajandamisele. Ettepanek sisaldas ka ühe punktina tungiva soovituse võtta kasutusele oma raha.

Algasid kirglikud vaidlused poolt ja vastu, kuid aprillis 1990 võttis Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse minna üle oma rahale, määrates isegi rahareformi toimepanemise päevaks jõululaupäeva, 24. detsember 1991. 27. märtsil 1991 moodustati Ülemnõukogu seadusega Rahareformi Komitee peaminister Edgar Savisaare juhtimisel ja Rein Otsasoni ning Siim Kallase osavõtul. Selle koosluse isikkoosseis vahetus hiljem vastavalt sisepoliitilistele oludele.

Seotud lood:

Vaidlused, kahtlused, intriigid

Kuid eestlane ei pea mitte saama mistahes häid ja endastmõistetavaid asju niisama lihtsalt ja kergelt. Tal on ometi geenides, et ilmtingimata tuleb mistahes algatusele vastu vaielda, kahelda, intrigeerida, sageli üheksa korda mõõta ja siis ka mitte lõigata. Nii oli ka krooniepopöa puhul. Lausa Rahareformi Komitee tasemel kujunes välja kaks leppimatut leeri.

Ajakirjanduses, Ülemnõukogus ja kus tahes nõupidamistesaalides rullus terav heitlus ning rahadraama. Tollase peaministri Edgar Savisaare ümber koondunud seltskond asus krooni tõrjuma ja soovis kasutusele võtta vaheetapina konventeeritavat rubla ehk koru.

Detsembris 1989 Eesti Panga presidendiks saanud Rein Otsason oli kohe krooni kasutuselevõtu pooldajate juht ning alustas vastu peaministri tahtmist ettevalmistusi selle nobedaks tulekuks. Nõunikena olid mõlemad pooled appi kutsunud mainekad Rootsi Svenska Handelsbankeni (SHB) tippjuhid. Valitsus (loe: Savisaar) võttis nõunikuks tolle panga asepresidendi Bo Kraghi, kes toetas vaheetappi ja korut.

Eesti Pank (loe: Otsason) kutsus aga eksperdiks ja nõuandjaks majandusteadlase, samas SHB panga juhatusnõukogus aastaid töötanud Rudolf Jalaka, kes oli ka Rootsi kuningale eraviisiliselt majandusalaseid teadmisi jaganud. Jalaka üheselt selge soovitus oli: võtku eestlased kasutusele oma raha ja nii kiiresti kui võimalik.

Devalveerimisähvardused

Loe veel

Savisaare ja Otsasoni erimeelsused lükkasid selle „nii kiiresti kui võimalik” edasi. Ilmselt võitles Otsason liiga hasartselt krooni kasutuselevõtu idee päästmise eest. Savisaar suutis septembris 1991 läbi suruda tema väljavahetamise Eesti Panga presidendi kohal Siim Kallase vastu. Oma raha kasutuselevõtu ettevalmistamine võttis aga peale täistuurid kui Rahvarinde võimukad naised Ülemnõukogus sundisid Savisaare 29. jaanuaril 1992 peaministri ameti maha panema. Uue valitsusjuhi nimi oli Tiit Vähi ning temast sai automaatselt Rahareformi Komitee esimees. 17. juunil võttis too komitee vastu dekreedi nr. 30, millega pandi paika reformi läbiviimine 20. juunil. Iga Eestis elav resident võis vahetada 1500 rubla ja saada selle eest 150 krooni.

Enne seda oli Ülemnõukogus vaja menetleda kolme olulise tähtsusega seaduseeelnõu, mis Rahareformi Komitees välja kujunenud põhimõtted krooni kasutuselevõtmiseks võimalikuks tegi. Käesoleva loo kirjutajal oli suur au olla kõigi kolme eelnõu ettekandjaks Ülemnõukogu istungil. Tänaseni on jäänud mulle segaseks, miks Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis andis need eelnõud menetleda väliskomisjonile, mitte majanduskomisjonile. Igatahes esitasid istungitesaalis ettekandjale kõige rohkem kahtlevaid, isegi õelaid küsimusi venelastest saadikud, kes olid kindlad, et kroon üle paari kuu vastu ei pea.

Kuid südame soojaks teinud ja eestlaste eneseteadvust tublisti tõstnud kroon, mille rahatähed olid hinnanguliselt maailma ühed ilusamad, pidas suurepäraselt vastu 18 aastat. Kroon trumpas majandusstimulaatorina ja kursikindla rahana (rahareformiga seoti kroon ettenägelikult Saksa margaga) üle enne okupatsiooni käibel olnud valuutad, mida omal ajal mitu korda devalveeriti.

Devalveerimisähvardustest ei pääsenud muidugi ka kroon. See oli opositsiooni käes üheks valitsuste ahistamise vahendiks. Kui ka valitsejatel võis mingitel hetkedel tekkida soov krooni devalveerida, siis opositsiooni kisa, sageli bluffimine, mis on ju opositsiooni tegutsemise peamine relv, hoidis devalveerimise suure tõenäosusega ära. Nüüd saavad tollased riigi- ja rahajuhid täie õigusega ajada end sirgu ja naeratades kinnitada, et neil pole kunagi olnud tahtmist krooni devalveerida. Seda olnuks tõesti raske, ehkki mitte võimatu teha.

Kroonist loobumine poolteist aastat tagasi oli emotsionaalselt raske ning paljudel oli ka oma rahast tuline kahju. Kuid majanduspoliitiliselt ja ka julgeolekupoliitiliselt oli euro tulek eestlastele vajalik ja ka kasulik. Eriti ärimeestele ja reisijatele. Kuid väidetagu mida tahes ja õigustatagu kuidas tahes, on hinnad euro tuleku varjus räigelt kasvanud. Väidan, et krooni puhul poleks hinnatõus olnud nii rekordiline. Võib-olla ma eksin.

Igatahes jääb nüüd üle vaid loota, et euro peab vastu, ehkki tema alustugesid saetakse palju jõulisemalt kui omal ajal krooni omi. Kuid krooni kasutuselevõtu aastapäeva tuleb igal juhul šampusepudeli avamisega tähistada, sest tema pani meie majanduse kiirele arengule jalad alla ja me oleme täna tunduvalt paremas seisus kui näiteks Kreeka, see vana kultuuri ja äritegevuse maa.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare