Tiit Made: Eestlaste hävitamist ei saa andestada

 (222)
Tiit Made
Foto: erakogu

President Ilves pidas 14. juuni küüditamise mälestuspäeval Linda kuju juures suures osas asjaliku kõne kahe erandiga.

Kuid need erandid on tähelepanuväärsed ja ohutunnet süvendavad. Ta ütles, et meie vaenlased on kadunud, mis on konjunktuurne ja kohatult ebatõepärane ütlemine. Veelgi rohkem hämmastas lausumine, et me anname eestlaste hävitajatele andeks.

Ai-vai! Härra president, meie vaenlased, kes 70 aastat tagasi hasartselt maailma jagamise ja oma impeeriumi tsementeerimisega tegelesid ning seejuures eestlaste riigi okupeerisid, on oma järeltulijate kaudu endiselt ja veel kuidas olemas. Selle riigi õigusjärglase uus impeeriumimeelne põlvkond tegutseb rafineeritumalt, diplomaatilisemalt, ettevaatlikumalt, samm sammult, kuid ikkagi oma võimu ja üleolekut ning ümberjagamise soovi ja revanšitahet peale surudes.

Kas tõesti pole hoiatavaks signaaliks need ameerikaliku sõnapruugi järgi 24/7 välja saadetavad teated, et Balti riigid peavad kuuluma tema mõjussfääri ning tal on vastupandamatu tahe sekkuda meie siseasjadesse. Seda tahet kinnitatakse mitte eriti kaheselt mõistetavate sõjaliste doktriinide vastuvõtmisega.

Ei maksa olla lummatud ühest seismisest Punasel väljakul ja ühest käepigistusest sealse tippjuhiga. Kõik see on konjunktuurne ja vürtsitatud kavaluse ning päevapoliitikaga, kuid arvatavasti ka eestlaste „uute sõprade” suunistest. Omaaegne sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner käis pool aastat enne Eesti okupeerimist Moskvas visiidil. Ta võeti armastusväärselt vastu, sai kingiks valge hobuse nimega Oleg ja oli kõigest sellest suures vaimustuses ning igati vastutulelik. Millega aga asi lõppes, seda eesti rahvas mäletab oma haavade kaudu hästi. Seda ta ei unusta ega andesta ka käsu järgi.

Mis andestamisest saab juttu olla, kui kaval vaenlane hävitas umbes neljandiku rahvast ja laostas tema majanduse ning kultuuri. Ei, härra president, andestamine ei saa tulla kõne alla, sest need röögatud teod eestlaste kallal ei võimalda andestamist. Andestamisest unustamiseni on vaid üks samm. Mitteandestamine ei tähenda, et ei tuleks otsida võimalusi kooseksisteerimiseks ja majanduslikuks suhtlemiseks. Kuid seda ei saa teha tugevama poole dikteerimisel.

Juutide ees on vabandatud, nad on kinni makstud, kuid nad pole andestanud. Ka poolakate ja teiste Kesk-Euroopa rahvaste ees on vabandatud, kuid nemadki pole andestanud. Eestlaste ees vabandamist pole olnud.

Muidugi on mäletamine endastmõistetav, sest see on lugupidamine ohvrite ja nende perekonnaliikmete vastu. Vähemalt selles küsimuses tuleb õppida juutidelt, kuidas nad on oma kannatuste mäletamise teinud tervele maailmale kohustuslikuks. Sama endastmõistetav peaks olema eestlaste hävitamisest kõikjal rääkimine. Selleks tuleb palju rohkem raha ja aega kulutada, kui üks kord aastas Linda kuju juures põgusalt seista.

Ei maksa lasta suruda eestlaste ajaloolist valu meie praeguste lääne partnerite tahtmiste raamidesse. Nendele oleme me jätkuvalt peenraha, ehkki väga tubli. Mäletate, härra president, kui palju maksis Eesti nendele samadele praegustele sõpradele 70 aastat tagasi?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare