Tiit Lauk: džäss raudse eesriide taga
Džäss on teinud kaasa ka kõik selle üheksakümne aasta jooksul meile poliitilistes tõmbetuultes osaks saanud muutused. Siia jäävad vaba arengu perioodid 1918. aastast kuni 1940. aasta juunini ja aeg vabariigi taastamisest möödunud sajandi lõpukümnendil kuni tänase päevani, rasked sõja- ja okupatsiooniaastad ja ka keeruline nõukogude ideoloogiast tingitud „ellujäämiskursus” nn raudse eesriide taga. Raudse eesriide viimase sümboli Berliini müüri langemisest 1989. aastal on tänaseks möödunud juba peaaegu üks inimpõlv, seega on paras aeg analüüsivaks tagasipilguks — siis toimunu on veel piisavalt selgelt meeles, samal ajal võimaldavad möödunud aastakümned vaadata sellele ajale ilma liigselt segavate emotsioonideta.
Soodne võimalus selliseks analüüsivaks tagasivaateks oli 2008. aasta septembri viimasel nädalal, mil Varssavis toimus esinduslik rahvusvaheline teaduskonverents „Džäss „raudse eesriide“ taga“ (Jazz behind the Iron Curtain). Konverents peeti Varssavi Saksa Instituudis Freie Universität Berlini Ida-Euroopa Instituudi eestvõttel ja rahastamisel. Tuleb tunnustada organisaatorite professor Gertrud Pickhani ja Rüdiger Ritteri eeltööd — kõik oli peensusteni läbi mõeldud ja toimis tõrgeteta. Saal oli avatud kõikidele huvilistele ja kuna konverentsi töökeeleks oli inglise keel, pakuti võimalust kasutada sünkroontõlget poola keelde. Töömeeleolu aitas luua konverentsi saalis avatud džässifotograafi Marek Karewiczi tööde näitus.
Vastavalt konverentsi teemale oli ettekannete valik tehtud arvestusega, et saaks anda võimalikult üksikasjaliku ja samas maksimaalselt laia üldistust võimaldava ülevaate sellest ajastust, arengute sarnasusest ja erinevusest üksikute riikide kaupa.
Üks huvitavamaid ja mõtlema panevaid käsitlusi oli kirjandusprofessor Josef Jařabi ettekanne, milles analüüsiti džässi ja kirjanduse suhteid, vastastikuseid mõjusid ja peegeldusi. Kui enamik teisi ettekandeid oli pühendatud mingile kitsamale probleemile, siis siin oli tunda tõelist avarust ja haaret, käsitleti ja tsiteeriti nii Ameerika, Lääne-Euroopa kui ka nõukogude kirjanikke. Ulatuslik, silmapaistva eruditsiooniga tehtud üldistus oli suurepärane sissejuhatus järgnevale kolmele tihedale tööpäevale.
Väga huvitava mõttelise silla Ameerika ja Euroopa vahele tekitas professor John Gennari (Vermonti ülikool, USA), andes ülevaate džässist teisel pool „eesriiet“ 1950-ndatel ja analüüsides põhjusi, miks Ameerika pidas tähtsaks džässi globaliseerimist ja levitamist nn külma sõja ajal just ida pool raudset eesriiet. Nagu ettekandja märkis, oli USA ise sel ajal küllaltki ebamugavalt kahemõttelises olukorras: püüdes olla demokraatia ja vabaduse eestvõitleja maailmas, ei olnud riigis endas inimõigustega sugugi kõik korras. Ja nii kujuneski välja olukord, et kuigi nii poliitikud kui ka muusikud rääkisid džässist seoses vabadusega, on selge, et džässiajaloo suurkujud Charles Mingus, Sonny Rollins või Ornette Coleman mõistsid selle all hoopis midagi muud. Seega, tegelikult oli USA probleemi (rassism) väljamängimine rahvusvahelisele üldsusele läbi džässmuusika, tippkultuuri, mille saadikuteks olid mustad muusikud Dizzy Gillespie, Louis Armstrong, Duke Ellington jt ning kus mustanahaliste muusikute osatähtsus oli silmapaistev, samas suurepärane strateegia džässi levitamiseks.
Selle eriline võlu seisnes nüansis, et nii tekkis hea võimalus viia NSVL silmitsi äärmiselt ebamugava probleemiga: võideldes mustanahaliste õiguste eest USAs, oli väga raske keelata nende kultuuri levikut. Kuna Ameerika džässitippude seas oli mitmeid vasakpoolsete vaadetega muusikuid, nagu Benny Carter, Duke Ellington, Bessie Smith jt, leiti lahendus selles, et neid serveeriti kommunistidena, hoolimata sellest, et näiteks Duke Ellington oli kogu elu olnud põhimõttekindel vabariiklane. Nii sattus džäss kahe suurriigi vahelise poliitilise külma sõja eesliinile ühena olulistest relvadest, kusjuures muusika jäi mõlemal puhul vaid vahendiks.
Loe edasi Teater.Muusika.Kino 5/2009.
