Tiit Land: Teadusele suurem kaal

 (15)
Tiit Land: Teadusele suurem kaal
Foto: erakogu

Kui minult hiljuti küsiti, et miks ma kandideerin Tallinna Ülikooli rektoriks, siis vastasin, et ma näen Tallinna Ülikoolis potentsiaali ning ma soovin muuta ülikooli paremaks.

Kandideerimine on mulle samuti andnud võimaluse mõtiskleda ja arutleda Eesti kõrgharidusmaastiku tuleviku üle. Mis ootab meid ees järgneva viie aasta jooksul? Kas Eestile piisab ühest-kahest ülikoolist? Üritan nendele küsimustele vastata Tallinna Ülikooli perspektiivist.

Esiteks peavad kõik Eesti ülikoolid paratamatult lähtuma faktist, et gümnaasiumilõpetajate arv on viie aasta pärast 30-40% praegusest madalam. Potentsiaalsete tudengikandidaatide arvu vähenedes peavad ülikoolid majandamiseks korvama madalamat tudengite arvu millegi muuga.

Kuigi tudengite arvu vähenemine ei taba tõenäoliselt kõiki Eesti ülikoole ühtlaselt, on juba praegu märgata aktiivset rahvusvahelistumist ning välisüliõpilaste osakaalu suurenemist. Kas ainult välisüliõpilased suudavad ülikoole majanduslikult „päästa“, on küsitav, kuid välisüliõpilaste õppimine meie ülikoolides annab hea võimaluse enamaks koostööks välisülikoolidega, see aga on omakorda õppetöö kvaliteedi tõstmise eelduseks.

Teise võimalusena tudengite arvu nappuse kompenseerimiseks näen teadus- ja arendustöö osakaalu suurendamist. Ka siin on oluline jätkata rahvusvahelistumist ning viia ülikoolis ellu akadeemilist järelkasvu tagavat teaduspoliitikat. Soovin, et Tallinna Ülikool panustaks enam tudengiteaduse arendamisse, sest tõsine huvi teaduse vastu tekib vaid siis, kui seda teha võimalikult varakult. Mäletan, kuidas ma ülikoolis õppides teisel kursusel laborisse läksin ja avastasin enda jaoks teadusmaailma, kuhu ma tänaseni ka jäänud olen.

Kolmandaks otsivad ülikoolid uusi sihtrühmi, mistõttu tuleb veegi enam tähelepanu pöörata täiskasvanute koolitamisele ning ümberõppele..

Mida lähemale saabuv demograafiline kriis jõuab, seda enam räägitakse vajadusest vähendada õppekavade dubleerimist. Argumendiks tuuakse, et Eesti on väike ja me ei pea hoidma mitmes Eesti ülikoolis sarnaseid õppekavasid. Loodan, et edasistes diskussioonides ja tegemistes ei unustata siiski ära mitut olulist aspekti, mis räägivad õppekavade vaid ühes ülikoolis õpetamise vastu.

Esiteks peame arvestama rahvastiku jaotumist. Kui väita, et näiteks ajalugu saab õppida Tartu Ülikoolis ning Tallinna Ülikooli ajaloo õppekava tuleks dubleerimise vältimiseks sulgeda, siis piirame oluliselt potentsiaalsete tudengite õppimisvõimalusi, sest Põhja-Eestis elab paratamatult rohkem inimesi kui Kesk- ja Lõuna-Eestis. Toimiksime sarnaselt, kui sulgeksime Tartu Ülikoolis geenitehnoloogia õppekava üksnes selle põhjendusega, et Tallinna Tehnikaülikool koolitab geenitehnolooge.

Eesti on piisavalt suur selleks, et mitte sundida potentsiaalset tudengit õppima kas Tartus või Tallinnas – sellisel juhul ei pruugigi ta õppida seda, mida tegelikult soovib. Üliõpilane asub tihtipeale õppima kodulinna või selle lähedusse, kuna puuduvad sotsiaalsed garantiid.

Usun, et õppekavade dubleerimise vähendamiseks peaksid Eesti ülikoolid pigem tegema enam omavahelist koostööd, arendama ühisõppekavasid ning -mooduleid. See oleks ka kvaliteeti hoidev meede, sest väldiks õppekavade monopolide teket ning hoiaks konkurentsi. Väga tervitatav oleks riigipoolne kõrghariduse rahastamise suurenemine ning liikumine tasuta kõrghariduse suunas. Loodan, et praegused riigikogu valimisloosungid ei jää pelgalt loosungiteks.

Kus paikneb siis Tallinna Ülikool Eesti kõrgharidusmaastikul viie aasta pärast?
Tallinna Ülikool loodi pea kuus aastat tagasi selleks, et jääda. Tänaseks on Tallinna Ülikool üliõpilaste arvu poolest kolmas Eesti ülikool. Minult on küsitud, et kas Tartus võiks olla n-ö teadusülikool ja Tallinnas õpetav ülikool. See ei ole kahjuks võimalik, ülikoolides tehakse nii õppe- kui teadustööd ning viimaste vahele ei ole tänases ülikoolis võimalik joont tõmmata. On loomulik, et professor suudab omal teadustööle tuginedes kvaliteetselt õpetada ja juhendada üliõpilasi.

Loe veel

Jah, Tallinna Ülikoolis on teadus- ja arendustegevuse mahuline osakaal madalam võrreldes teiste suuremate Eesti ülikoolidega, kuid olen kindel, et me suudame teadus- ja arendustegevuse mahtusid suurendada. On ka küsitud, kas Tallinna Ülikool peaks muutuma tagasi n-ö pedagoogikaülikooliks. Ka siin on vastuseks ei, see ei ole kindlasti mõistlik. Tänases Euroopas pigem liidetakse õpetajakoolitusele spetsialiseerunud kõrgkoole laiapõhjaliste ülikoolidega, et õpetajakoolituse ja teadustöö tihedama integreerimise kaudu tõsta õpetajate koolitamise kvaliteeti.

Küll peaks Tallinna Ülikool enam tähtsustama õpetajakoolitust – saame selleks kasutada oma ajalooliselt kujunenud potentsiaali ning erinevate valdkondade olemasolu ülikoolis.

Kuid milline siis ikkagi on Tallinna Ülikooli nägu viis aasta pärast? Tallinna Ülikooli kui avatud ja dünaamilise ülikooli kuvand kindlasti säilib. Ülikool näeb end kui laiapõhjalist Põhja-Eesti ülikooli, mille tugevusteks on traditsiooniliselt humanitaar- ja sotsiaalteadused, kuid kus antakse õpet ning tehakse kvaliteetset teadus-, arendus- ja loometööd ka hariduse, kunstide, loodusteaduste ja tervise valdkondades. Tallinna Ülikooli iseloomustab aktiivne üliõpilaskond, kindlasti räägib ülikool kaasa ühiskonna ja regioonide arengutes ning on hea partner Tallinna linnale.

Delfi palus kolmel Tallinna Ülikooli rektorikandidaadil kirjutada artikli, mis peegeldab nende arusaama ülikooli tulevikust. Selle artikli autor on TLÜ keemiaprofessor ning Matemaatika ja Loodusteaduste Instituudi direktor Tiit Land.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare