Tiit Kuusemaa: Vaimulikud närigu muru?!
Teda võimendab Delfis kellegi keskerakondlase Priit Kutseri avalik üleskutse „Kirikul on aeg ärgata!“, kergitades küsimuse, kas ja millal on kirikumeestel õigus või isegi kohustus oma suu poliitküsimustes lahti teha (jättes küll lahtiseks, kas Moosese, Kirstuse või Kutseri „käsulaudade“ valguses).
Kui vaimulikud peavad hoiduma päevapoliitikast, siis mis asi üldse on päevapoliitika? Kas kogu poliitika? Kui ei, siis kuhu tõmmata piir?
Kas kirikumeeste jõuline osalemine 20 aastat tagasi Kodanike Komitees, Rahvarindes, Muinsuskaitse Seltsis, ERSP-s ja EKL-s oli või on taunitav? Seni on seda üksmeelselt positiivseks peetud. Kas nüüd enam mitte?
NO99 on tõusnud tähelepanu keskmesse põhjusel, et tülgastus (enamike?) tipp- ja reapoliitikute ebaeetilisuse vastu on viinud rahva lootusetusse olukorda. On koguni hakatud kahtlema demokraatia võimalikkuses ja toimivuses, isegi Eesti Vabariigi õigustatuses. On tuntud muret, et riigikorralduse alustalad on mädad.
NO99 fenomen on saanud võimalikuks tänu Eesti ühiskonnas kuhjuvale frustatsioonile. Õhus on elektrit, seda ei saa eitada. Rahulolematuse vunk, mis lennutas Indrek Tarandi europarlamenti, ei ole kuhugi haihtunud. Põhjuseks see, et riigimehelik aatelisus ja au on asendunud poliitseersantide lühinägeliku päevapoliitikaga.
Just seda ühepäevaliblika mentaliteeti on rühm vaimulikke võtnud arvustada, kaitsmaks selle eest riiklust ja (veel) aktsepteeritud poliitilist korda. Anu Toots madaldab aga süvaväärtuste kaitsmise katse pelgaks päevapoliitkaks. Vahetades ära polaarsuse, plussi ja miinuse.
Sisuldasa on ju tegemist küpseva pakitsusega avalikus elus, umbes nagu laulva revolutsiooni aegu. Toona kaevati unustusest välja au ja eetika, ja just kultuuriinimeste ning vaimulike aktiivsel eestvõttel.
Kirikumeeste hiljutist pretsedenditut avaldust poliitika eetilisuse mandumise kohta tuleks aduda koos(kõlas) Ühtse Eesti ärgitusega, mis oma hoiakult ja olemuselt tundub liigagi sarnanevat ENSV kultuurieliidi „urgitsemisega“ tsementeerunud sovjetliku riigisüsteemi kallal.
Stagnatsiooni ja korruptsiooni oli toona võrreldes praegusega kergemgi taluda: ikkagi võõras „vene värk“, mis sest tahta. Seevastu põhjendatud rahulolematus ja põlguski o m a d e vastu kriibib palju enam rahva hinge. On suur vahe, kas hammas valutab võõras või omas suus. Kui valus on, siis anutootsilikud manitsevad pealelugemised ei aita. Politoloog ei tohiks endale lubada lahterdamist „meie valu“ versus „nende valu“, „jumalik demokraatia“ versus „jumalatu demokraata“.
Klassikaraadio saates "Räägivad" pajatab ka Ignar Fjuk „üha süvenevast poliitikutepoolsest hoiakust või arusaamast, et poliitika tegemine on ainult poliitikute õigus.“ Rahvas, kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad, ülikoolide õppejõud, vaimulikud jne jne närigu muru ja püsigu oma liistude juures! Ärgu segagu meid!
On äärmiselt kahetsusväärne, et säärane hoiak on levimas halvemat sorti poliitikute seast politoloogide hoiakutesse, kes ju oma ameti poolest peaksid sarnaselt vaimulikega evima võimet näha arenguid Eesti avalikus elus neutraalselt ja parteikontorite tasandist avaramalt.
Ma ei tee saladust sellest, et töötan kirikus. Selles ei ole midagi häbiväärset, pigem vastupidi. Olen otsustanud osaleda Eesti Vabariigi juhtimisel selle kodanikuna. Ainult alternatiivsel moel. Mitte läbi riigikogu (valimiste) ja erakondade rivaliteedi meetodil, vaid lihtsalt, läbi inimeste südamete. Mitte ülalt alla, vaid alt üles. Mõlemat pidi on võimalik, ja kuskil keskel peaks need pürgimused kokku saama. Riik kui rahva kodu on ju üks.
Mul pole mingit põhjust arvata, et minu kolleegid Tallinna kandist, keda Anu Toots peab vajalikuks taunida, aduksid oma kodaniku- ja vaimulikurolli ühisust minust erinevalt. Vaimulik juhtimis- ja sekkumisviis eelkõige. Aga mitte ainult.
Omistada nüüd juba kurikuulsaks saanud vaimulike ühisavalduse allakirjutanutele päevapoliitilisust ja erakondlist äraostetavust on ränk etteheide. Sellega seatakse kahtluse alla konkreetsete kogudusejuhtide ausus ja siirus üleüldse. Ennevanasti nimetati seda auhaavamiseks. Siis kui a u veel midagi maksis, surmastki rohkem. Kas ka täna?
