Tiina (sünd. 1964): Vaimne ärkamine

1990-daks oli Eesti rahvas juba ligi kaks aastat vaimselt ärganud ja kõigi normaalsete inimeste kapid olid täis kuhjatud pesuseepi, soola, tikke, pesupulbreid, aluspesu ja muud defitsiitset tarbekaupa. Kogused olid nii suured, et nende varusid võib leida majades asuvatest kappidest või pööningukohvritest veel tänaselgi päeval.

Ju siis sedasorti kaupa oli nii vähe, et tuli varuda 20-ks aastaks ette. Mäletan, et ostsin oma ema rõõmuks sel aastal oma esimese isikliku riidekapi. Olles küll ise juba üle 20 aasta vana, ei olnud ma tundnud seni mingit vajadust mööblit soetada. Ka mööbel oli selline kaup, mida ei saanudki osta päris vabalt, vaid kuidagi reglementeeritult, kuid ei oska enam öelda, mil moel. Võisid kehtida isegi “sektsioonijärjekorrad” või midagi taolist.

Nendest sündmustest kümmekond aastasammu tagasi olime väikese sõpruskonnaga (kaheksandikena) sooritanud kohutava poliitilise kuritöö — nimelt kleepinud 1977 või 1978 aasta õhtupimeduses Paide linna täis omatehtud lendlehti, milledel õhutasime inimesi uskuma ja unistama vabadusest, Eesti Vabariigist ja austama sini-must-valget lippu. Üheks hüüdlauseks lehtedel oli — Ükskord me võidame niikuinii! Meie toona võimatust ettekuulutusest ja illegaalsest vabadusaktsioonist oli “rahva ärkamiseni” kulunud tegelikult vaid 10 aastat. Oli see tookord unistuste täitumise kiirus? Nüüd saab sellest 90-te eelsest ärkamisest varsti 20 aastat. Huvitav, milline on unistuste täitumise kiirus täna? Ja mis on küll need unistused?

Aga tagasi teemasse — üheksakümnendatesse…

Mitte just samal kiirusel kappide täituvusega lõdvenes sellal ka raudse eesriide haare. Külla sattus inimesi väljastpoolt meie tavapärast maailma. Näiteks võis suvalisse maakooli ühel heal päeval sisse marssida delegatsioon teiselt poolt maaakera — tutvuma kohalike oludega. Lisaks tekkisid võimalused minna ise väljapoole — tavainimestele sobivaks ettekäändeks olid kõikvõimalikud kultuurikontaktid, sh palverännakud. Palverännakud olid üldse juba paar aastat moes olnud. Kui 1986-87 valitses veel sügav stagnatsioon ning kooliõpetajaks ei lubatud näiteks inimest, kelle käes oli nähtud Uut Testamenti, siis pärast eesti rahva “uut vaimset ärkamist” 1988 käidi juba partorgide ettevõtmisel organiseeritult kolhoosi bussidega kirikus või lähimas kabelis jutlusi kuulamas. Rahvas pööras sõna otsese mõttes ära ja minu meelest oli kõik see kohutavalt piinlik.

Sellal tekkisid esimesed erakoolid, põranda alt ilmusid välja alternatiivpedagoogilised meetodid ja koolides (vähem lasteaedades) katsetati innukalt ka nende rakendamist. Kirjastused hakkasid avaldama kõike seda, mis vanasti vaid masinakirjal tipituina ja paljundatuina kättesaadav oli. Ja muidugi avaldati kõikvõimalikke Tarzani-sarju ja inimesed vist isegi lugesid neid.

Täpselt 1990 kevadel pakuti võimalust minna Rootsi waldorfpedagoogikat tudeerima, kuid et jäin lapseootele, loobusin sellest suurepärasest pakkumisest. Teadnuks siis ette, milline on lähiaastate magusa vabaduse hind, poleks ilmselt nii puhtsüdamlikku ülestunnistust teinud ega suuremeelselt loobunud.

Samal aastal tegin siiski oma esimese isikliku välisreisi — Rootsi, organiseeritud Taize palverännaku vormis. Sisuliselt tasuta laevareis Soome, edasi uhkel Silja Line’l (?) Rootsi ja sealt Linköpingisse. See rännak oli nii tõsieluks kui palverännakuks küll liig ilus, magus ja mugav, aga suur tänu veelkord tagantjärelegi vastuvõtjatele, korraldajatele ja rännukaaslastele ilusate hetkede eest! Nüüd, kapitalismi maitsnuna, ei kujuta küll ette, kes seda kõike finantseeris.

Tollal lihtinimene välisreisile minnes valuutat osta/vahetada ei saanud ja ainus üldteada viis seda saada oli Soomes viina müüa. Ükskõik kui piinlik see ka polnud, sain sellega Soomes 90. aasta kevadel kuidagimoodi minagi hakkama. Kusagil Helsingi avalikus linnapargis. Kui õigesti mäletan, sattusin nagu kiuste ühe Soome professori ja Yleisraadio kultuuritoimetaja otsa, kes mulle täpselt ette jalutasid ja kontaktsete inimestena aru said, et miskitmoodi hädas olen. Nad tutvustasid end viisakalt ja pärisid, kuidas saavad aidata. Ausa inimesena tutvustasin minagi end ja püüdsin selgitada, miks neile pudelit viina soovin müüa. Ei mäletagi, kas olen taolises ebameeldivas olukorras veel kunagi olnud. Üks härradest ostis selle pudeli ka ära, ja ma ei ütleks, et üksnes kaastundest. Teise pudeli võttis tänavanurgal aga hoo pealt keegi kohalik naisterahvast joodik, ja saadud raha eest ostsin mina juba hingepiinadeta oodatavale titele lutipudelid, omale ilusa kohviserviisi ja kohvimasina (ilmselt Eestis ei olnud), Rootsist kaks vinüülplaati ning süüa, kuna tundsin end välismaal pidevalt näljasena. Seal näis kõik söödav olevat nii arulagedalt kallis.

Eestis oli 1990 aastal näiteks toit hea, müügil õige ja arusaadava hinnaga ning seda oli ka piisavalt. See õnnis toimetulekuolukord muutus diametraalselt nn talongimajanduse saabudes, mis minu mälestuste kohaselt pidi kätte jõudma kas 90. lõpus või 91. algul. Mida aga meil 1990 kindlasti ei jagunud, oli see pliist haisev bensiin. Päevas võis mööduda sinust vaid mõni üksik auto, kui elasid linnast väljas.

Talongimajandus ja toimetulek ilma talongideta
Seda aega mäletan sealtmaalt, kus meil talonge ei olnud. Talonge jaotati elanikele elukohajärgselt ning need olid ette nähtud kasutamiseks vaid samas piirkonnas. Et elasime titega Tallinnas, aga sissekirjutus oli maakonnas, siis meil mingeid talonge lihtsalt ei olnud. Talonge pole — poest süüa ei saa. Maal elada ka ei saanud, elukoht ei olnud vastsündinu jaoks sobiv või nii ma vähemalt toona arvasin. Pelgasin pakast ja arstiabi kaugust ja bensiinikriis oli ju ka. Süüa oli täpselt nii palju, kui head inimesed annetasid ja vanematekodude aedadest saime.

Mäletan, et ühe korra kirjutas lastearst paberi, millega sain osta 1 kg mannat ja ühel korral titepiimapulbrit, mida laps ei tahtnudki. Tema rippus öödpäevad läbi rinna otsas ja üritas paaniliselt kõhtu täis saada. Piimapulbri sõin ilmselt ise ära. Ükskord, kui nälg oli juba väga suur, nägin unes, et sõin leiba. Hommikul ärgates otsustasin, et nüüd lihtsalt lähen ja varastan poest leiba, saagu mis saab. Siis aga astus sisse hea haldjas omaküpsetatud kakukestega…oh magus kuritegevusevaba vabadus.

Kui kadunud sõbranna perega Rootsi emigreerus, saime korraga kolme inimese talongid ja võisime neid siis teistelegi jagada. Minu lemmikud olid viinatalongid, mille eest sai raha ja selle eest lapsele muud vajalikku osta. Talongidest sel perioodil alati kasu ei olnud, sest sageli ei olnud poes toitu piisavalt, piima oli alati vähem kui tahtjaid ja kui õnnestuski, siis valades oli see sinist värvi. Kui Rootsist paar valuutakupüüri saime, ostsime Postimaja valuutapoest banaani ja muud nänni. Sõime elus esimest korda banaani ja see tundus päris hea olevat.

Siis tuli päästev rahareform.
Oi neid uusi sirgeid rahatähti, mis peopesal hoides iseenesest rulli keerdusid ja nii värskelt lõhnasid! Oi seda kokkukuuluvustunnet ja põnevust, oi seda kaalutlemist ja arvutamist poekäikudel ja mõõdukat tarbimist. Kaupluseletid olid nagu võluväel kaubaga täitunud. Riiulitel oli kõike, mis hing või ihu ihaldada oskas — ole ainult mees ja osta.

Meie pere algkapitaliks oli 110 krooni. Elasime üürikas ja arvutasin 90-te algul välja, et omale kodu soetamiseks tuleks mul töötada 30 aastat ühtejutti palka ära kulutamata ehk siis söömata-joomata, makse maksmata. Asi tundus üsna lootusetu. Kuna häda ajab härja kaevu, siis nuuskisin välja võimaluse. Selgus, et oli olemas täiesti legaalne võimalus omandada soodsalt eluruum. Tuli taotleda mõne ripakil mitteeluruumi kordategemise luba, see korda teha ja seejärel taotleda selle eluruumide hulka tagasiarvamist. Tuli komisjon, tegi otsuse, ja positiivsel juhul asi vasi. Meie reaalseks eluruumiks oleva mitteeluruumist panipaiga renoveerimistaotlus lükati neljal korral tagasi, kuid loll aga järjekindel, sain viiendal korral loa. Nõnda võis 90-datel saaada endale kodu, rügamata 30 aastat ja omamata mingeid tutvusi.

Piisas nt. 1000-kroonisest investeeringust mitteeluruumi remonti. Sama skeemi sai soovitatud veel 5-le inimesele või perele, kellest 2 seda ka kasutasid ja samuti omale sel viisil kodud said. Kurioossetest kesklinna pindade erastamistest linnaametnike poolt kuulsin alles aastaid hiljem. See oli siis ametivõimu kuritarvitamise ja korruptsiooni teema.

Erastamine ärastamine ja muu taoline olid kindlasti 90-date märksõnad. Ja need kuulsad kollase kaardi aastad. Kollaste, punaste ja misiganes kaartide aastatega seondub mul 90-datest ka pool siga, mida memmega Järva-Peetrist toomas käisime. Memmele kompenseeriti mingisugused kolhoosi osakud poole seaga. Tõenäoliselt võis ta valida ka näiteks … 3-30 ha maad, kuid tema valik oli siis selline.

Tollal olid linnades kindlapeale veel olemas ka vanad armsad telefoniputkad. Neid oli igal tänavanurgal ja sealt sai helistada alul kopikate, hiljem siis sentide eest. Kuigi ET usinalt avaldusi vastu võtma asus ja algasid kaabeldustööd, läks oma lauatelefoni saamiseni veel kenake hulka aega — oma esimese telefoni sain alles 1996.aastal.

Mäletan minagi uduselt neid suuri imevigureid kohver-telefone, milliseid ärimehed enne mobiilide tulekut autodes kaasas vedasid. Mäletan ka mingeid katusepanemisi ja -tegemise lugusid räägitavat. Olid kusagil olemas mafioosod — nii nagu nõukogude ajal oli nuupagadii ja kaageebee.

Väikestes linnades sõitsid linnaliinibussid täiskäigul.

Vahepeal, 1991, käisid vene tankid Tallinnas ja läksid siis sabad sorgus tagasi, aga seda teame me ju kõik isegi.
Lapsetoetus oli 90-te algul 30 krooni ja üksikvanema toetus 60 krooni kuus. Hiljem tõusis see kogusummas 150 kroonini ja püsis nii aastaid. Selle rahaga ellujäämiseks oli tarvis leiutada igasuguseid nippe.

Mäletan, kuidas mediteerisin turul kohupiimapaki ees, suutmata otsustada, kas tohin omale lubada seda 200-grammist luksust või mitte. Aju väsib näljast ära. Töötu abiraha oli tollal 400 krooni, aga väikeste laste vanemaid töötuks ei registreeritud, kuna nad olid ju lapsehoolduspuhkusel. Mäletan, et sain 90-date algul ka teada, kui soe, mõnus ja hea on Austraalias elada. Kutsuti meidki sinna elama, aga või sa 150 krooniga siis kusagile lendad.

Võimalusi otsides sai proovitud erinevaid tegemisi. Mäletan kõnedest tiineid Usaldustelefoni öövalveid, töötasuna maksti 11 krooni ööst. Sai proovitud ka harjuskielu — ostetud Suva tooteid ja müüdud neid koos Leokoni sussidega. Leokon otsis ise kaubaagente ja andis esimese kauba — musta prügikotikotitäie susse — krediiti. 7.- kroonise omahinnaga toodetud susside soovitatav müügihingd oli 14 krooni. Kuna nõudlust oli, sai renditud auto, autojuhile makstud 60 krooni päevas ja parematel päevadel teenitud isegi kuni 300 krooni kasumit. Ma ei tea, mida tollal maksuamet tegi, aga oma tegevuses ma toona küll midagi illegaalset ei näinud. Tegemist oli praktilise ellujäämiskursuse ja vajadusega. Riik tollal õlga alla küll ei pannud kuidagipidi. Mingeid kompensatsioonisüsteeme nagu ka ei mäleta ja olukord oli ikka päris hull, kui tööl käia ei saanud (laps väike).

Sellal tekkis kõikvõimalikke firmasid nagu seeni. Aga sellest ei viitsi kirjutada. Omamoodi armas oli ju see ladina-ameerikalik (?) aktsia- ja muude kapitalide ootamatu suurendamise nõue, vaevaga kordatehtud või alles järelmaksuga makstavate rendiruumide avalikule oksjonile lükkamine eritingimusi seadmata (nt remondi kompenseerimise osas), ja paljud muud uuenduslikud, tugevate isandate poolt tehtud jõulised ja määravad otsused. Aga eks looduses peagi valitsema tasakaal ja miski suure rahvamajanduse seisukohalt olid toonased otsused ehk vägagi mõistlikud, kuigi mõned väikesed ettevõtjad seetõttu kõvasti püksapidi said või neist nõrgemad ajutiselt sootuks püksata jäid. Mäletan ka toda paksu võõrast ülbet tüüpi, kes mu vanaisa pärandi silma pilgutamata omale võttis ja oma niru Mercedesega tulevikku sõitis.

Veel mäletan Dalai Laama külaskäiku. Paavsti külaskäik jäi ka 90-datesse. President Meri ja kuidas temaga Pühavaimu kirikus peadpidi kokku põrkama pidime. Maaema messi ja mis ütles Sass usuteadusliku vampirismi harrastajatele. Mäletan, kui sügavale võib kaeda. Kui ilus võib olla. Kui julm. Mäletan elavaid ja surnud sõpru. Siirust, vastupidavust, lahkumisi, taaskohtumisi. Häid inimesi, tänulikke inimesi, õnnetuid inimesi, ka ükskõikseid ja jultunud inimesi. Uusi uhkeid uksi ja nende kuldnuppude kiiskavat kontrasti. Näljatunnet. Absurditunnet. Mere ja päikese paitust Nõval, metsavahi toodud suitsulesta. Kassisaba ning Kalamaja agulite hõngu.