Tiina Kangro: Töövõimereform, millest võidavad eelkõige "abistajad"

 (73)
Tiina Kangro
Tiina KangroFoto: Priit Simson

Aasta algusest on Eestis jutuks olnud töövõimereform. Kuigi plaan ise on ilmselge puudega, on selle kiire läbisurumine muutunud uue valitsuse jaoks lausa auküsimuseks.

Kiire on sellepärast, et reformi käivitav seadus pidi vastu võetama juba sügisel, et süsteem käivituks 1. juulil 2015.

Mõte ise kõlab uhkelt ja sellega on raske vaielda: Eestis on töövõimetuspensionist elavate inimeste hulk kasvanud liiga suureks ja pensionikassa ähvardab lõhkeda. Enamik tervisehädade ja puuetega inimesi peaks suutma vähemalt osakoormusega töötada ja ise teenida. Miks nad siis ei tööta? Teeme reformi, millega neid survestatakse aktiivne olema. Toetame abimeetmetega nende tööle aitamist ja tööl püsimist!

Eelmise valitsuse tellimusel sotsiaalministeeriumis üle kahe aasta kestnud reformikava väljatöötamine läks üle kivide ja kändude. Ka lähteülesanne oli mitmekihiline. Tuli luua kaval ligipääs töötukassa reservis seisvale rahale, et riigil oleks tulevikus võimalik osa puuetega inimestega seotud sotsiaalkulutusi suunata riigieelarvest töötuskindlustusmaksete kaukasse. Selle kõrval tuli otse loomulikult hakatagi viletsuses vaevlevaid puuetega inimesi tööle aitama – teha ometi midagi nende jaoks, keda auklik sotsiaalsüsteem pole suutnud piisavalt toetada. Töötamine aitab suurendada iseseisvust ja parandada elukvaliteeti, samas seljatada puuetega inimestele väga lähedal seisvat vaesust.

Seotud lood:

Töötukassa vastutab

Kui seaduseelnõu jaanuaris kooskõlastusringil käis, sai see üsna suure kriitika osaliseks ja plaan jäi koos ootamatu valitsusvahetusega toppama. Puuetega inimeste esindusorganisatsioonide ettepanekutest valis sotsiaalministeerium seejärel välja mõned pisemad ning kohendas nendega eelnõu – hundid terved ja lambad söönud. Graafikus püsimiseks peaks riigikogu võtma seaduse vastu hiljemalt enne jaanipäeva, sest siis jääks töötukassale, kes kõige eest vastutama hakkab, ettevalmistusteks veel aasta.

„Meie täidame käsku,” armastab töötukassa juht Meelis Paavel töökoosolekutel kinnitada. Sotsiaalministeeriumis kuulub töövaldkond Reformierakonna ministrile Urmas Kruusele, kes näeb reformis üksnes häid külgi. Hoolekande valdkonna eest vastutav sotsiaaldemokraadist minister Helmen Kütt, kes algul ilmutas valmisolekut võtta aeg maha ning plaan uuesti ja pisut targemalt läbi töötada, hakkab mattuma töökoorma alla ning ilmselt võib siis hiljem käia vihma käest räästa alla sattunud töövõimetuid sotsiaalhoolekandemeetmetega lohutamas ja toetamas.

Hindamise veskid

Töövõimereformi selgroog on inimeste töövõime hindamine. Kuskilt läänest on üle võetud hüüe, et töövõimekao asemel tuleb otsida töövõimet. Selleks tuleb inimest hinnata. Hindamine on aga keeruline töö ja maksab palju.

Kui praegu kasutatavat töövõimekaotust on sotsiaalkindlustusameti töötajad seni suutnud hinnata 10 euroga, siis töövõime hindamine on reformikava järgi tervelt 25 korda (!) kallim. Kuna hinnatavaid on palju – 100 000 inimest – ja neid tuleb mõne aja tagant uuesti hinnata, on selleks vaja väga palju raha. Õnneks oli kohe ka nn klaver põõsas eurorahade näol, millega Euroopa Sotsiaalfond Eestit järgmisel kuuel aastal varustab.

Töövõimereformi läbiviimiseks ongi planeeritud vennasmaade maksumaksjate kingitusena sotsiaalsfääri arendamiseks saabuvast 600 miljonist eurost kulutada ligi 200 miljonit. Kolmandiku sellest plaanisid reformijad kasutada töövõime ekspertiiside sisseostmiseks töötervishoiuarstidelt.

Loe veel

Viimaseid tuleb nüüd hulgaliselt juurde koolitada, sest edaspidi peaksid nad tööle asuma kõigis perearstikeskustes. Oi, eks neil ole seal muudki teha, nõustada näiteks inimesi tööohutuse ja tervisesõbralike töötingimuste asjus, kommenteeris teemaga seotud ametnik ministeeriumist. Nii tagatakse töövõimereformiga kopsakas ja stabiilne rahavoog tõmbekeskustesse tekkivatesse perearstikeskustesse. Need omakorda, nagu on kuulda olnud, plaanivad astuda sünergilisse suhtesse haiglavõrgu kohaliku tasandi asutustega.

Töötuskindlustus

Ülejäänud rahaga, millele lisatakse vähemalt teist sama palju töötukassa põhjatust laekast, mida Eesti usin töötajaskond on kindlustusmaksete näol aastatega sinna paigutanud, võtab töötukassa tööle sadu uusi klienditeenindajaid, kes hakkavad „töövõimekaid” aktiivsusele ärgitama, toetama ja tööle saamise juures abistama.

Mõnekümne miljoni euro eest aastas pakutakse inimestele ka tööturuteenuseid. Pärast eurorahade lõppemist 2020. aastal tuleb aga töötuskindlustusmaksete maksjail võtta üle praeguste prognooside kohaselt 30–40 miljoni eurone kohustus aastas, et reform kestma jääks.

Uudisena oli kuulda, et töövõime hindamise kulud on reformiplaanis vahepeal tõstetud eurorahade realt ümber töötukassa püsikuludesse. Veel kindlam!

Reformile tehtud mõjuanalüüsi andmeil peaks 2020. aastaks olema tööle aidatud 10 000 töövõimetut. Ligi 40 000 praegust „töövõimetut” töötab aga juba nüüd. Kellelegi pole pähe tulnud, et neilt võiks hirmkalli hindamise asemel lihtsalt küsida, millist abi või tuge nad vajavad, et kõik paremini välja kukuks. Juhtimisele ja korraldamisele kulutamise asemel saaks otseselt aidata inimesi.

Küsitluste tulemuste andmeil sooviks ka iga kolmas mittetöötav puudega inimene tegelikult töötada. Neilt võiks hindamise asemel samuti lihtsalt küsida, mida nad tööl käimiseks vajavad.

Vaja on töökohti

Ilmselt oleks aga vastus reformijaile üllatav: vaja oleks võimalust liikuma pääseda (eritransport, ühistransport) ja vaja oleks töökohti! Mis tahes töökohti, aga veel enam osakoormusega töökohti, sealhulgas psüühikahäirete ja intellektipuudega inimestele kohandatud toetatud töökohti – sest ülekaalukas osa töövõimekaoga inimestest, kes pole tööd leidnud, on puude saanud just kahel viimasel põhjusel (vt skeemi).

Ja vaja oleks, et puudest tulenevad lisakulutused inimestele kompenseeritaks.

Praegu kasutavad tööl käivad puuetega inimesed selliste lisakulude katmiseks oma pensioni, mis aga nüüd plaanitakse ära lõigata, kui nad ise palka teenivad.

Vaat kus üllatus! Selle peale poleks küll ükski reformija tulnud! Mingeid meetmeid, mis motiveeriks ettevõtteid võtma ühe tavalise töötaja asemel tööle kolm probleemset või kolm ettearvamatut ja pidevat juhendamist vajavat töötajat, reformikava aga ei sisalda. Panustatud on üksnes tööandjate suurele teadlikkusele ja vastupandamatule soovile erivajadustega tööjõudu palgata.

Nüüd aga lükkame kiiresti-kiiresti uue seaduse riigikogust läbi! Küll siis hiljem annab seda lappida, muuta ja remontida. Midagi peab ju ka riigikontrollile teha jääma – kuidas siis nemad oma tööhõive säilitavad, kui poliitikud ja ametnikud nii hästi tööle hakkavad, et enam ühelegi puudusele osutada ei ole?!

Artikkel ilmus 16. mail Linnalehes.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare