Etteantud teema – öö – ei vaja pikemat seletamist, tumeainest võib käsitlemiseks välja tõmmata mida iganes. Just selle kõikemahutavuse, universaalsuse tõttu ongi huvitav, millist ühispilti need isiksuste ja loojanatuuridena erinevad autorid koos maalivad. Seda ühisosa võiks ehk nimetada aja vaimuks. Aja vaim toimetab meie alateadvuses, immitsedes sealt igapäevaellu, meie harjumustesse ja arusaamadesse. Aja vaim on ideede kogum, mille ajel tegelikkust teenime, “Öö” selle juhuslik print screen, tegelikkuse moondumine tekstiks. Aga elu muutmine tekstiks, nagu ütles Juri Lotman, pole mitte seletamine, vaid sündmuste sisestamine kollektiivsesse (ala)teadvusse. Carl Gustav Jung uuris pool elu kollektiivset alateadvust, leides sealt kaugelt minevikust pärit kogemusi, mälujälgi, mis on kõigil sarnased.

Ühine psüühiline reaalsus on see osa elust, kuhu meid lihtsalt paisatakse ja kus me tahes-tahtmata midagi õpime.

Millistest märkidest koosneb kollektiivne unenägu anno Domini 2013?

Vabade assotsiatsioonide reana paiskus esile: tabletid, sleeping pills, piraattaksojuhid, natsi-Saksamaa, külapeod, Facebook, enesetapp, “Seks ja linn”, koolivägivald, noorpoliitikud, armastus, riigikogulase faking aastapalk, Google Image, vägistamine, võitjate põlvkond, Austraalia, Bangkok, paralleelmaailm, Tenerife, Obinitsa, Afganistan, linnapea tapmine, baltisaksa mõisnikud, Madonna, laps, kes muutub iPadiks, lausjoomine Soome laeval, üksinda võõral maal, melu ja mörin, tühjaks saanud mobiiliaku, kärgpere, Yogananda, palgamõrvar, pornofilm, topeltannus unerohtu...

Mu vana sõber Freud ütles ikka, et inimest sunnivad tagant ainult seksi- ja surmatung, vajadus tunda nii tuska kui mõnu, naudinguid, mida kirgastab teadmine surma kohalolust.

Seksi ja surma leidub kogumikus küllaga, eriti surma. Linnapead (teflonist, narkolepsia käes vaevlevat despooti) tapetakse vähemalt kolmes novellis. Aga tapetakse üldse palju, enamasti tarantinolikus võtmes, nii möödaminnes, hetketuju ajel, kui keegi närvidele käib, näiteks kui laevakokk teeb kehvasti süüa. Seksi esineb märksa vähem, ja siis on ta selline kiiksuga seks: impotendist miljonäriga, emaga, juhuslik, ja seegi pooleli jäänud vahekord Varadero rannas, sõdurite poolt surnuks vägistamine...

Me oleme tulnud eilsest “ilma koosolekute, tablettideta, arengukavadeta, missioonideta, visioonideta, eriti aga ilma konsultantideta” (Jüri Pino) maailmast, kus nooremaid (“pikad jalad, baka ja null ajutegevust”) eristab verevendlust hindavast võitjate põlvkonnast see, et “neil on ka välismaa sõpru ja võõrkeeleoskus on parem” (Kadri Kõusaar). Kahjurite pealik – linnapea tuleb ära süüa, nii et “tunnistajaid polnud, kahtlusaluste nimekiri oli lõputu” (Toomas Verrev). Sest see siin “ei ole Afganistan, see on Obinitsa” (Justin Petrone).

Naudinguid esineb ka: vein, tantsimine (I’m so tired, I’m going to dance – Mai Loog), õnneotsimisreisid, rabarberikook ja pekipirukad, aga mõistagi saavad nad olla vaid tumedate lugude rekvisiitideks.

Kultuuripsühholoogidele oleks “Öö” heaks uurimismaterjaliks, lihtsale lugejale pakub novellikogu ohtralt äratundmishetki. Eks igaühe elus on vähemalt üks öö, mida tahes-tahtmata mäletad.