Terje Toomistu: Hipid nõukogudemaal

 (6)
Terje Toomistu
Terje ToomistuFoto: erakogu

1970. aasta sügisel läks Tallinnas lahti kuulujutt, et raekojaplatsil toimub suur üleliiduline hipide kokkutulek. Kõikides pikajuukselistes, ja neid ei olnud palju, süttis kujutluspilt vanalinna tänavatele kogunevatest rõõmsatest vabahingedest, kelle õiglustundest ja vabaduseihast kantud sotsiaalne kriitika on maskeerunud muusika ja värvide pillerkaarde.

Peace & love tumedal nõukogude ajal? Vaatamata Nõukogude Liidu püüdlikule poliitikale kontrollida ja juhtida (ning seega piirata) inimese elukaart ja meelepilti, oldi siin siiski - küll läbi raudse eesriide kõverpildi - kursis samal ajal Läänes toimuvaga. Kujutlusvõime jõudis kaugemale kui Nõukogude Liidu tsensuurihaardes infoväli.

1960ndate lõpus haaras Ameerika ja Lääne-Euroopa noori plahvatuslik sotsiaalne idealism, kulmineerudes legendaarse Armastuse Suvega läänerannikul ja massiivse Woodstock’i festivaliga idarannikul 1969. aastal. Hipiliikumisena tuntud globaalne pööre sillutas vikerkaarevärvilise tee kosmosesse, kus valitseb harmoonia ning inimene võib muretult kiirata armastust kõige elusa vastu (vilumuse süvenedes ilmselt ka kõige elutu vastu). Hipiliikumine väljendus psühhedeelse rock-muusika laines, uut veevalaja ajastut kuulutavas New Age liikumises, aga ennekõike noortes endas, kes ei nõustunud jäikade sotsiaalsete iganditega ning otsustasid elada oma elu isemoodi.

Seotud lood:

Areng rahvusvahelises meedias võimaldas selgesti visualiseerida koledusi Vietnamis, mis oma võika tõelisusega lõikas sügava lõhe turvalisse teadvusesse. Midagi raputas kogu esteetilist universumit, Srila Prabhupada ümber paisus Hare Krishna liikumine ja Steve Jobs sai happetripist inspiratsiooni.

Kui me koos kunstnik Kiwaga paari aasta eest Indoneesias elades sealsete vanade hipidega tutvusime, tekkis tunne, et hipiliikumine oli palju enamat kui konkreetne subkultuur Ameerikas. Seda võiks pigem pidada ajastu hoovuseks, mis ujutas kogu maailma, uuristades kollektiivsesse teadvusesse sügava prao, mis lubas elu vaadata teistelt tasanditelt ja märksa kirkamates toonides.

Eestisse naastes otsustasime lähemalt uurida, millised olid lillelapsed Nõukogude Eestis. Peatselt külastas Eestit ka nüüd Londonis resideeruv kirjanik Vladimir Wiedemann, kelle raamat “Maagide kool” heidab detailideküllast valgust tolleaegsesse hipiellu Eestis. Läbi kohtumiste kümnete hipipõlvkonna esindajatega võttis kild killu haaval vormi alternatiivne mõttelugu Eesti lähiajaloost. Kogutud materjali vormistasime näituseks “Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground” Eesti Rahva Muuseumis, Tartus (vaata lisaks www.hipid.ee), aga meie töö teemaga jätkub.

Isepäine noortekultuur

Kuulun põlvkonda, kes astus kooli taasiseseisvunud Eesti ajal, mistõttu kõik, mis me nõukogude aja kohta teame, jõuab meieni vahendatud kujul. Suuresti kujundavad seda ajalooõpikud ja kool, aga olulise panuse annab ka meedia, lähedaste meenutused ja keskkond (näiteks mööbel ja arhitektuur). Sellest aga, et punalippude varjus hingas isepäine noortekultuur - siin Eestis progressiivsemalt meelestatud kui kusagil mujal nõukogudemaal - pole avalikkuses kuigipalju juttu olnud, vähemalt mitte enne näituse tormilist avaööd.

Loe veel

Just nendes, keda võimuladvik 1970ndate alguses tituleeris “kahtlasteks pikajuukselisteks” ja “väärastunud lääne moe” kandjateks, tunnen ära mõttekaaslased ajast enne mind. Samuti läbib mind teatud uhkustunne, et just Eestis tekkis Nõukogude Liidu esimene psühhedeelse rocki bänd Keldriline Heli ning mõned aastad hiljem Sven Grünbergi eestvedamisel esimene progerocki bänd Mess.

Teise maailmasõja järel tekkis selliseid kujuteldavaid kogukondi, alternatiivseid vaateid ja uusi religioosseid liikumisi, mis ei ole seotud konkreetse füüsilise kohaga. Olles inspireeritud idamaistest usunditest ning ihaldades sümbolkaupa eakaaslaste juurest “vabas maailmas”, olid hipid Nõukogude Eestis juba siis globaalse maailmatunnetusega noored.

Nad kasvasid üles, kuulates Jimi Hendrixit, Janis Joplinit, Deep Purple’t, Mahavishnu Orchestra’t ning tundsid endaski pulbitsemas maailma noorte protestimeelsust. Hipid seisid valitseva süsteemi ja väikekodanlike väärtuste vastu, mis Läänes oli kantud tarbijamentaliteedist ja kristlikust konservatiivsusest, siinpool raudset eesriiet pigem punalippude paraadidest.

Võimuorganid otsisid aga meetmeid, kuidas “väärastunud” Lääne moest nakatunud noori korrale kutsuda. Hipitsejad sildistati isekateks, laiskadeks ja ebamoraalseteks tegelasteks. Kuigi lillelaste protest oli enamasti passiivne ja väljendus sümboolsel tasandil, nägid nõukogude võimukandjad neis reaalset poliitilist ohtu, mis heidab kaikaid kodaratesse kollektiivsel teekonnal kommunismi suunas.

Tagantjärgi võib koguni arvata, et ka kuulujutt üleliidulisest hipide kokkutulekust oli tegelikult KGB enda lekitatud – ikka selleks, et “sotsiaalsed parasiidid” korraga kinni nabida. Õnneks said noored haisu enne ninna ning mõnekümne kohale sõitnud väliskülalisega kohtuti kinnistes ruumides, kus aeti hommikuni mõnusat juttu.

Käärid, nuhid ja kuritegevus

Ent viha võõra ja teistsuguse vastu kandus võimuladvikult ka lihtsale töörahvale. Kui kamp pikajuukselisi Tartu õllesaali sisenes, hüüti neile kibedaks tervituseks “käärid, käärid, käärid!”. Oli neidki, kes tormasid tänaval kääridega kallale. Mõni murelik lapsevanem saatis oma võsukese hullumajja, nii igaks juhuks. Liiga head muusikat tegevad bändipoisid veeti punastele vaipadele, mõned karvased koolipoisid märkasid enda sabas nuhki.

Kui pikkadest juustest sai 1970ndate keskpaigaks süütu moeasi, siis patsifismimärki rännumärsil loeti mitmetes liidumaades viitena organiseeritud kuritegevusele ka veel 1980ndate alguses.

Kuigi hipisid võis leida paljudes Nõukogude Liidu suuremates linnades, oli Eesti paljudele lillelastele oma vabama keskkonna tõttu magusaks sihtpunktiks. Soome televisioon oli avanud akna maailma ning siin toimus rohkem muusikafestivale kui kusagil mujal Nõukogude Liidus.

Rändurhipide hulgas kujunes traditsiooniks koguneda 1. mail Tallinnas, millega tähistati hääletamishooaja algust. Niisiis suhtlesid noored aktiivselt mõttekaaslastega erinevatest liidumaadest – välimus oli markeriks, mille kaudu tunti üksteist ära. Saadi aru, kes on “süsteemis”. Venekeelne hipikogukond nimelt viitaski endale kui “süsteemile”, mis tuleneb ühendist “sistema patsifistov” ehk patsifistide süsteem.

Suurt narkootikumide kultust siinsete hipide hulgas ei olnud. Pigem võiks öelda, et noored olid “pilves eimillestki”. 1970ndate teises pooles midagi liikus, vahel tõid rändurhipid kaasa paar peotäit kanepit.

Niisiis võib öelda, et raudses eesriides olid augud sees. Muusika ja mõttemaailm ning seda ilmestavad stiilielemendid immitsesid meilegi. Selles väljendus vastuseis nõukogude korrale, passiivne protest, soov olla ise, olla teistmoodi.

1960ndate Ameerikast alguse saanud psühhedeelne revolutsioon, mis väljendus muusikas, kunstis, kirjanduses ning vaimsuses, annab end siiani tunda. Oleme endiselt sellega mingisuguses tajutavas võnkes.

KIWA ja Terje Toomistu kureeritud näitus “Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground” Eesti Rahva Muuseumis on avatud 4. septembrini 2013.
www.hipid.ee

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare