Tee Tallinna muutub aastatega pikemaks
Mäletan hästi 1990. aasta sisseastumiseksameid Tartu ülikooli ajakirjandusosakonda. Pühapäevastelt ettevalmistuskursustelt oli mul seal kolm tuttavat: kaks Lüganuse tüdrukut ja üks Puurmani poiss. Eksamitel julge sammu ja selge häälega esinenud reaalkooli, 21. kooli ja Gustav Adolfi gümnaasiumi õppureid ma kursustelt ei mäleta. Mäletan neid pühapäevahommikuti kell viis alanud bussisõite Pärnust Tartusse ettevalmistuskursustele. Vanad Ikarused loksusid maanteedel kolm või neli ja pool tundi ning õhtul teist sama palju tagasi. Ehkki bussid olid alati kas liiga külmad või liiga kuumad ning igasuguse lugemisvalguseta, oli lõbus, sest peale tulevaste tudengikandidaatide seal muud rahvast polnudki. Aga iga tagumiktund bussis pani mõtlema, kuidas sinu saatus on sündida ühte või teise linna.
Võõrkeelepuue
Pikad pühapäevad auditooriumides pidid tasa tegema selle, millest Pärnu, Puurmani ja Lüganuse keskkoolides pealinna ja Tartu eliitkoolidega võrreldes puudu jäi.
Sisseastumiseksameid oli meil kokku viis, lisaks loominguline konkurss. Kõige rohkem kartsime inglise keele pärast. Pealinnaväliste keskkoolide inglise keelega kippus ikka nii olema, et õpetajad vahetusid – kui neid üldse jagus – ja korralik baas oli vähestel. Lüganusel elavad tüdrukud sõitsid kaks korda nädalas Kohtla-Järvele keeltekooli. Mina käisin nimeka pedagoogi juures koduõppel. Eks me kõik kolm maksime oma tasuta kooliharidusele peale. Või õigemini tegid seda meie vanemad.
Alati ei aidanud pealemaksminegi. Nii sai üks sisseastuja just oma Kohtla-Järvelt hangitud jubeda aktsendi pärast kolme. Kurioosne, et selle noore daami kodune keel oli samal ajal tänu britist abikaasale inglise keel ning hiljem õppis ta Londoni mainekas teatrikoolis lavastajaks...
Hiljem, stuudiumi ajal, kui piirid lahti läksid, olid Rootsi ja Taani huvireiside nimekirjas ikka inglise keele kallakuga koolides käinud üliõpilased. Et muidu on piinlik, kuidas raudse eesriide langedes avastavad maailma keelepuudega üliõpilased.
Kergem polnud ka neil minu kaaslinlastel, kes lõpetasid linna maineka inglise keele kallakuga keskkooli. Esimesel katsel pääsesid inglise filoloogiat õppima neist vähesed. Mõni astus sisse kolm või neli korda, paljud andsid loobumisvõidu.
Meie kateedrijuhataja kuulus nende tänuväärsete idealistide hulka, kes leidis, et võrdsete tulemuste puhul peab eelistama eliitkoolile „maalapsi” või vähemalt andma neile võimaluse. Esiteks on nad harjunud elus kõige nimel vaeva nägema ning ilmselt ei löö elumerelained neil vanemate kontrolli alt pääsedes üle pea. Elu näitab, et tal oli õigus. Meie, neli pühapäevast hariduslikku palverändurit, saime kõik sisse. Nelja peale oli meil ka kolm medalit: kaks hõbedat, üks kuld. Ülejäänud pool kursusest oli Tallinnast, kolmandik Tartust. Kolm meist, palveränduritest, on Tartu ülikooli lõpetanud. Mõnel kaasõppuril pole see senini õnnestunud või on elu ta mujale viinud.
Mitu kilomeetrit sealt Tallinna on?
Tartus õppides pidin alailma vastama küsimusele, mitu keskkooli meil seal on, mitu kilomeetrit on maad Tallinna jne, kuni mulle hakkas tunduma, et Pärnus ongi vaid üks tänav, kus ulub õhtuti tuul ja päeval karjatatakse lehmi. Paljud muutusid oma kodukandi propagandistideks, teised vaatasid teemast mööda ja vaikisid. Tallinlased kiirustasid aga igal võimalusel koju – seal oli vann ja Soome televisioon, mille reklaame juhmide nägudega kuulajatele ümber jutustati. Peale selle rääkisid nad seda Tallinna keelt, mida ma kunagi ära ei õpi.
Raske öelda, kas praegu on need 128 kilomeetrit, mis Pärnut Tallinnast eraldavad, pikemad või lühemad kui kakskümmend aastat tagasi. Või kilomeetrid Pärnust Tartusse? Sealt, kust sa pärit oled, tundub nüüd olevat raskem välja rabelda kui varem. Igaüks meist pole ju Martin Eden.
Ääremaastumine saab meid kätte igal pool. Iga päev kuuleme, et ei tasu ära, pankrot, Eesti on liiga väike. Kõik väike ja intiimne sureb välja ning annab teed korporatiivsele. Hüpermarketitele. Olgu Paides, Haapsalus või ka Tallinnas endas. Peatänavad imenduvad tühjaks kaubanduskeskustesse. Lapsed jõlguvad seal. Väikesed toidupoed ja pagariärid surevad välja. Üksteise järel pannakse kinni postkontorid ja pangaautomaadid.
Igal aastal ajan näpuga järge koolide edetabelites ning hõõrun kahjurõõmsalt käsi, nähes märke pealinna eliitkoolide taandumisest „pealinnavälise” elu ees. Viis Tallinna-välist gümnaasiumi Eesti koolide esikümnes on märk sellest, et ka väljaspool Tallinna tähesüsteemi on elu võimalik. Siis pole ju vahet, kus elada. Soe vesi, telefon ja internet on meil nüüd ka ilma Mustamägedeta kättesaadavad.
Ainult haridus annab usku ääremaa võimalustesse. Hoolimata sellest, et juba Nõukogude ajal olid ühed võrdsemad kui teised, on alles õhkõrn lootus, et meil kõigil on hariduses võrdne stardipositsioon. Lisaks teadmine, et kiirabi jõuab vähem kui poole tunniga kohale igale poole Eestis.
