Taskuspämm ahistab

Igapäevasele arvutikasutajale on soovimatu reklaam ehk teisisõnu spämm juba ammust ajast tuttav. Kõik me avastame aeg–ajalt oma meilboksist kummalise päritoluga üleskutseid kasutama mingeid tooteid–teenuseid, võtma kusagilt autoostuks laenu ja nii edasi ja nii edasi.

Põhjusi selliseks virtuaalrisuks on muidugi mitmeid — minul näiteks hakkas kirjakast spämmist kubisema seejärel, kui ükskord ajalehe LA Times veebiversiooni kasutajaks registreerusin (registreerumine oli tasuta, lehte ei lugenud ma õigupoolest kordagi ja meiliboksi puhastamine oli pärast ikka väga nüristav).

Interneti kõrval on uueks spämmimeediumiks kerkimas aga ka mobiiltelefon. Seda muidugi (vähemalt esialgu) lühisõnumite kaudu. SMS–teenus, mida algul mobiilsidetöötajad vaid omavaheliseks sidepidamiseks kasutasid, on suhtlusvahendina kohati üsna laiahaardeliseks muutunud. Teame kõik neid telemänge ja suhtlussaateid, kuhu noored (ja, mis seal salata, kohati ka vanad) tuhandete kaupa sõnumeid saadavad. Kõikvõimalikud võit–korgi–all stiilis kampaaniad on hakanud SMS–teenust kasutama. Kõik me mäletame valimisteaegset Res Publica kampaaniat, kui erakond oma propagandat lühisõnumitena ühe telko suvalistele klientidele edastas. Kellele meeldiks, kui valimisralli käigus keegi tänaval tuleb ja sulle salaja mingi agiteeriva voldiku tagataskusse surub. Sama teeb välja.

Kuigi põhimõtteliselt peaks olema võimalik sellelaadsest reklaamist ka loobuda (võttes kõne kasutatava mobiilivõrgu infonumbrile), on olnud juhtumeid, kus mobiilispämmist lahtisaamine nii lihtne ei olegi. Lubatakse küll, et enam me teile soovimatut reklaami ei saada, ent tegelikkuses spämmimine jätkub.

Lisaks sellele, et mobiilsideoperaatorid kasutavad SMS–teenust omaenese firmaga seotud teadaannete edastamiseks („telli helin” jne), kasutavad lühisõnumeid reklaamikanalina mõistagi ka erinevad firmad.

Mikk Mehide Ühispangast räägib, et lisaks erinevatele mobiilioperaatori enda saadetud teadetele on tema taskutelefoni reklaami puistanud Sportland. Umbes kahe kuu jooksul nii neli tükki. Esialgu ei tundugi nii metsikult palju: „Olen suhteliselt aldis uuendustele ja innovaatilistele lahendustele. Seepärast on taoline teavitamine isegi huvitav, vähemalt esialgu. Aga kui iga asutus, kelle klient olen, kasvõi kuus korra sõnumi saadab, siis ajaks vast marru küll.” Mehide on ise ka Sportlandi kliendikaardi omanik ja kaardi taotlusel märkinud, et soovib saada reklaaminfot SMS–i teel. Ta lisab, et selliseid inimesi väga palju ei teagi, kes oleks SMS–reklaami saanud ja selle kui spämmivormi rohkuse üle kurtnud. „Ega sest räägitagi nii väga, sest uue reklaamkanali kasutamisega ei ole veel agressiivseks mindud.” Kas ja kuidas aga kasutab SMS–teenust sellise meeletu klientide hulgaga ettevõte nagu Ühispank ise? Vastab Ühispanga M–kaubanduse tootejuht Ahto Pärl: „Ühispangal on kasutuses õige mitu SMS–teenust ning nendel baseerub ka kaks Ühispanga toodet — U–Mobiili infopäringud ja kiirteavitus. Kiirteavitus on avatud kõikide operaatorite klientidele, infopäringuid saavad momendil teha RLE ja EMT kliendid.”

Pärl räägib, et võrreldes muu Euroopaga kasutatakse siinmail SMS–teenuseid küllaltki laialdaselt. „USA–ga võrrelda siinkohal näiteks ei tasu, sest seal ei ole tekstisõnumite kasutamine populaarne tulenevalt mõningatest tehnilistest probleemidest,” räägib ta. „Aasias on aga tekstisõnumite kasutamine mõnedes GSM tehnoloogiat kasutavates riikides ülipopulaarne, samas kui näiteks Jaapan oma tehnoloogilise eelisseisundiga kasutab mobiiltelefoni pigem e–meili vahetamiseks. Väga levinud on igasugust tüüpi infopäringud, tarbijamängud, teavitusteenused. Viimasel ajal eriti kiiresti kasvanud sektoriks on SMS–tarbijamängud, mis on osutunud populaarseks sarnaselt Lääne–Euroopa kogemusele.”

Operaator ei kontrolli

Kuidas aga kontrollivad operaatorid ise seda, milline reklaam nende klientideni jõuab? Tuleb välja, et ega mingit erilist kontrolli siinkohal ei ole ega saagi õigupoolest olla. EMT turundusjuhi Kadri Ärmi teatel saab firma kontrollida ainult enda poolt edastatud infot ja vastutada ainult EMT enda teenuste eest. EMT on koostööpartner paljudele iseseisvatele teenusepakkujatele, võimaldades kasutada nende kanaleid tingimusel, et selles edastav info ei ole vastuolus seadusega.

Radiolinjas näiteks on lugu teistsugune, ettevõtted selle operaatoriga SMS–reklaami edastamiseks leppeid sõlmida ei saa. Erandiks võivad olla sotsiaalse sisuga või kriisiinfot kandvad SMS–d. „Näiteks kui Verekeskus pöördub meie poole tõsise palvega edastada RLE klientidele üleskutse verd loovutada, siis sellise teate me edastame,” teatab RL Eesti suhtekorraldaja Martin Jasko. Ärm ütleb, et juhul, kui mõni inimene on reklaamist loobuda soovinud ja seda peale vastava soovi avaldamist veel ikka edasi saab, on tegu lihtsalt inimliku ja kahetsusväärse veaga.

Lisaks sellele, et lühisõnumitest on saanud uus reklaamikanal, on uuemaid telefone peatselt uus spämmiallikas ähvardamas. Üha enam hakkab levima MMS, mis võimaldab ettevõtetel oma reklaami tunduvalt isikupärasemaks teha (pildid, paremini tuvastatavad logod ja nii edasi), kui seda on praegusel SMS–spämmi ajal olnud. Sellega, et MMS on atraktiivsem reklaamimoodus kui SMS, on nõus nii Ärm kui Jasko: „MMS pakub reklaamijale kindlasti võimaluse oma reklaami efektsemalt edastada,” räägib Ärm. „Samas on tänasel päeval takistuseks liiga väike MMS–toega telefonide arv turul, et rääkida arvestatavast massreklaamist.”

Jasko teatel on Radiolinja aga ka MMS–reklaami suhtes sama jäigal positsioonil kui SMS–igi suhtes — asutustel pole mõtet nende poole reklaamisooviga pöörduda.