Soodne küll, aga...

Oma esimese korteri leian napisõnalise lehekuulutuse peale, mis lubab „soodsat korterit kesklinnas”. Selles osas ei ole maaklerile küll midagi ette heita, soodne ja kesklinnas on korter tõepoolest. Paraku ei mainita kuulutuses skandaale armastavat, valjuhäälset ja umbkeelset korteriomanikku, kes iga kuu oma poriste saabastega korteri läbi tammub, et üüriraha korjata ning valge kindaga riiulitest üle tõmmata.

Talve saabudes ei tõuse toatemperatuur kehvade akende tõttu üle 16 kraadi, kuigi küttearved küündivad neljakohalistesse numbritesse, lisaks jagan korterit paarikümne prussakaga ning tagatipuks kolgitakse vaeseomaks mu jalgratas, mis keldris seistes kõrvaltrepikoja rullnokkade teele jääb.

Pikapeale muutub korter nii vastumeelseks, et käin seal ainult magamas, kuid ometi jään sinna pidama tervelt kuueks kuuks. Ikkagi oma koht, pealegi soodne ja kesklinnas.
Viimaseks piisaks karikasse saab see, kui akende vahetamise käigus paigutatakse omavoliliselt ümber mitte ainult mööbel, vaid ka kõik muu, mida ma talvepuhkuse ajaks ära ei viinud, ning ehitustolmu ja segaduse alla mattunud korter elamiskõlbmatuks tuleb tunnistada. Varjun paariks ööks sõprade juurde ning asun uut kodu otsima.

Mida pole, seda pole 

Pöördun ülikooli raamatukogu kuulutuste poole, mille suureks eeliseks on see, et ei pea maakleritega tegemist tegema. Järgneb paarikuine periood korteris, mis eelmise uberikuga võrreldes on tõeline loss oma avarate tubade ja nägusa sisustusega. Ajapikku hakkab aga närve sööma privaatsuse puudus. Jagatud magamistuba ning omavahel nääklevad korterikaaslased ajendavad mind taas kord kinnisvaraportaalidesse sukelduma, kuid lükkan küsimuse homse varna ja kolin suveks tagasi vanemate juurde.

Sügissemestri eel tõusvas korteripalavikus, kus minusuguseid meeleheitel tudengeid ja neid jahtivaid maaklereid on nagu seeni pärast vihma, nõustun koos sõbrannaga üürima kohta, mis oma asukohta ja seisukorda arvestades kindlasti nii kõrge hinna vääriline ei ole. 

Ees ootab paar kuud möödarääkimisi välismaal elava korteriomanikuga ja paneelmajale omaseid mitmekesiseid arveid, mis poole kuu pealt sisse kolimise tõttu kombineeruvad selliseks kompotiks, et nende kokkurehkendamise eest peaks matemaatikateaduskonnast ainepunkte saama. Rääkimata maaklerist, kes vastab kirjadele vaid päris alguses, et oma tasu välja nõuda, ja päris lõpus, et korterit uutele soovijatele näidata.

Järjekordne retk kinnisvaramaastikule paljastab, et semestri keskel on saadaval vaid väga kallid, kohutavalt inetud või linna kõige tagumises nurgas asuvad korterid. Veel paar nädalat ja needki on läinud.

Edu toob tutvus

Jõuan juba tudengisõbraliku korteri leidmise võimatuks tunnistada ja end ühiselamu järjekorda lisada, kui lõpuks õnn ka minu õuele saabub. Hea pakkumine ei lange sülle muidugi mitte kinnisvaraportaali, vaid tutvuste kaudu – päästerõngaks saab välismaale koliv sõber, kelle tuppa end sisse sean. 

Koht ei ole täiuslik, sest eks ahju kütmine ole omamoodi tülikas ja soojamüür ei taha tihtipeale koostööd teha, kuid sellised pisiasjad kahanevad märkamatuteks, kui ei pea rinda pistma usaldamatu korteriomaniku, ahne maakleri, prussakate, tülitsevate korterikaaslaste, ebainimliku üüri ega vandaalidest naabritega.

Tuleb välja, et tudengil on siiski võimalik leida endale korter, mis on enamat, kui lihtsalt paik oma asjade hoidmiseks. Küll oleks tervitatav, kui see protsess natuke vähem vaevarikas oleks.