Tartu teeb Tallinnale pika puuga ära

 (133)

Aastavahetuse sööma-joomaorgia on selleks korraks õnnelikult läbi, kõrvetised kadumas, seedimine peagi korras ja verivorsti maitse hakkab tasapisi keelelt kaduma. Ja nagu jaanuari esimestel päevadel tavaks, üks tagasivaatav pilk möödunud aastale. Teemaks sedapuhku kõrtsid, baarid, restoranid.

Tavapäraselt tekkis Tallinnasse uusi söögipaiku nagu seeni pärast vihma. Osa vahetas omanikke, osa nime, osa käis lootusetult alla (nagu näiteks kunagine menupaik “Nimeta baar”, mis nüüd paistab silma masendavalt halva toiduga). Ent reeglina ei paista Tallinna söögipaigad, mis orienteerivad end tavalisele poolvindisele soome pensionärile, millegi erilisega silma.

Tartu seevastu valitseb. Uusi kohti tuleb küll juurde vähem, aga kui midagi juurde tehakse, siis hoole ja armastusega. Tulemus: Tartu keskmine on Tallinna omast kõvasti kõrgem ning paljud Taaralinna menupaigad on tasemel, millest pealinlased unistadagi ei oska. Iseloomulik asi Tartu menupaikadele on mõnus ja hubane õhkkond, mis annab tasemel juurde vähemalt poole ning kompenseerib enamuse puudustest.

Hiljuti taasavatud “Püssirohu kelder” on väga heal tasemel õllekas, mis on igal ajal puupüsti rahvast täis ja seda päevast päeva ja õhtust õhtusse. Toidud on huvitavad, suured ja mõistliku hinnaga. Tallinn ilmselt jääbki sellist suure ja vägeva saaliga mõnusalt sumisevat kõrtsi ootama.

Veel üks koht, kus Tartusse sattudes lihtsalt peab ära käima, on “Tsink Plekk Pang”. Kunagisse õuduste koopasse, “Tempo” nime kandnud dieetsööklasse rajatud hiinapärast sööki pakkuv pubi lööb oma originaalsusega. (Sama ideed püüab Tallinnas juurutada endises “Dublineris” avatud idamaine söögipaik, kuid paraku on tegu üpris masendava ja nõmeda kohaga).

“Tsink Plekk Pang” müüb Hiina kööki, mis isegi Eestis on hakanud end ammenduma. Toit, tõsi küll, ei üllata suurt millegagi ja on nagu siinsetes Hiina kohtades ikka: esimene kord külastades tundub suurepärane, teisel korral lihtsalt hea ja neljandal korral tundub, et oled seda kõike juba korduval söönud. Ent õhkkond on lihtsalt suurepärane ja koduselt mõnus. Hinna ja kvaliteedi suhtest ei maksa rääkidagi.

“Wilde” kohvik ja iiri pubi on juba vanad olijad, ent aastate möödudes pole kohad kummi lõdvaks lasknud (nagu seda menupaikadega sageli juhtub) vaid püsivad ikka samal ja väga heal tasemel. Kohvik on raudselt üks Eesti parimaid, proovige baguette ja kooke, millele on lisatud ehtsat ja värsket vahukoort (mitte seda kohutavat pudelisse topitud kunstvahukoort, mis sisaldab vähemalt 2/3 Mendelejevi tabelit).

Ka teisel korrusel pesitsev samanimeline iiri pubi kuulub kah oma kategooria tippude sekka. (Meenutagem siinkohal Tallinna iiri kõrtside kurba allakäiku: “Hell Hunt” on tont teab mitu korda kinni-lahti käinud, “George Brownes” on mittemidagiütlev ja “Molly Malone” on küll tore, ent tapvalt kallis.) Veel üks uus koht on endise “Centrali” ruumidesse rajatud “Babylon Kebab House”, mis pakub türgipäraseid toite. Hinnatase on soodne isegi Tartu kohta, toidud maitsvad ja pirakad.

Lisagem nimekirja vastavatud “Draakoni” hotelli restoran, mis pürib Tartu parimaks, ja mõned vanad olijad, näiteks “Krooks”, “Zum Zum” ning peenematest kohtadest näiteks “Barclay”. Jääb väheks? Lahedaid ja mõnusaid söömapaiku on Tartus veelgi, mine, otsi, leia ja anna teistelegi teada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare