Et kõik see maapealne elu on kokku üks suur ja kirev kannatus, siis paistab selles üleüldises hädaorus vähemalt ilus ja õilis, et vastastikku üksteise kannatusi püütakse leevendada. Loomade tapjad, piinajad, sabalõikajad, kõrvakärpijad, kohitsejad, uputajad, mahalaskjad jms tiritakse nüüd päevavalgele, hukkamõistu ja karistuse alla.

Kuid tihased ise vihjeid andma ei tule. Selleks luuakse loomakannatuse jälgimise politsei, keda abistavad veterinaar- ja toiduameti ning keskkonnainspektsiooni eriagendid. Naabervalve korras moodustub üleüldine seiresüsteem, produktiivsemad koputajad hakkavad saama ergutuspreemiat. Laiade rahvahulkade palaval ja õigustatud nõudmisel eraldatakse vabariigi valitsuse reservfondist 600 miljonit krooni kassilasteaedade, internaatkoolide, elupolügoonide ja sanatoorsete raviasutuste võrgu rajamiseks.

Riigikogu otsusega määratakse kuulsale, hiljuti CNN uudiste künnise ületanud Raplamaa 31-aastasele kõutsile eripension, mis võrdub vähemalt kahe keskmise kuupalgaga. Haigekassa rahadega kerkib Pirita jõekääru ultramoodne koerte psühhiaatriakliinik, kuhu kutsutakse stažeerima Euroopa parimad tõpravaimutohtrid. Erakapitali toel ehitatakse Hiiule laia profiiliga loomade lõbumaja, kus teenindavad ka tõbraste maitset mööda väljavalitud inimesed. Ütlusele: “sa ei pea endale tõbrast mitte liiga lähedale laskma” antakse tegelik, lauseloogiline sisu ja see tõstetakse üleüldiseks auasjaks. ETV kogub igal laupäevaõhtul poolemiljonilise auditooriumi saatega, milles kogu vabariigi prominentuur laseb igasugustel loomadel endaga teha mida tahes.

Eesti lõpetab inimeste tarbeks igasuguse vorsti ja lihatoodete tegemise ning keelustab vastava impordi. Moodi läheb pühapäeviti lemmikloomadega restoranis käimine. Liha loomade toidulauale tuleb inimese ihust. Lõpetatakse igasugune laipade matmine ja tuhastamine, kalmistud küntakse kartulipõldudeks, vähemkvaliteetsed ja vintskemad surnud viiakse koeravorstivabriku asemel metsa rebastele ja kährikkoertele.

Armu ja rahu hakkavad maitsma ka kalad. Eestimaa kalastajad riputatakse maakonniti raekodade ette häbiposti, kalurid sunnitakse mere pealt maale rukki- ja hiirekasvatajateks, kvaliteetsem teravili kallatakse sajandeid ahistatud rottidele. Populaarseks muutub sääsenuumamine, inimesed lähevad soojal suveööl karjade kaupa alasti sohu, aheldavad end kidurate mändide külge ja pigistavad lõuad kuni päikesetõusuni kokku.

Lõpuks pääseb maailmas löögile ka Eesti logo, milleks on aastaringselt presidendi kaelas magav rahvuslik madu rästik. Eesti saab maailmas omamoodi kuulsaks kui vaimsete kasside vabariik. Aastal 2006 võidab presidendivalimised aga hoopis mustanahaline lammas Maali, kes annab oma utele kohe korralduse valitsuskabineti moodustamiseks. Loomulikult tuleb see laiapõhjaline ja liigirohke.