Tants riigikatla ümber

Tants riigikogu palkade ja kuluhüvitiste ümber käib üha edasi, andes pidevalt ainet ajakirjanikele ja põhjustades vihastamist- solvumist valijates. Puudutatuna tunnevad end ka riigikogulased ise, kui ajakirjandus paljastab aastast aastasse, kes käis valijatega ööklubis, kes sõitis taksoga või ostis moosi.

Õigus on nii riigikogu liikmetel, kes peavad sedasorti uudiseid riigikogu maine allakiskumiseks, kui ka ajakirjanikel, kes leiavad, et valijal – maksumaksjal kui „tööandjal“ – on õigus teada, milleks tema raha kulutatakse.

Ometi pole midagi lihtsamat, kui see ometi ükskord ära lõpetada – ehk oma palga kallale minemata leida lahendus järgmisele riigikogule nii, et hundid (valijad) oleksid söönud ja lambad terved. Valmisolekust palgaarvestuse süsteemi muuta on teada andnud nii Keskerakond, Rahvaliit, IRL kui ka sotsiaaldemokraadid. Sama arvamust jagavad nii endine kui ka praegune õiguskantsler.

Hiljuti pakkus Enn Soosaar välja idee, et riigikogu saadikute palga võiks määrata ekspertkomisjon. Põhimõtteliselt sama idee esitas umbes aasta tagasi ka riigikogulane Eiki Nestor, nimetades sama „institutsiooni“ tarkade klubiks, kelle hinnangul peaks tarkade sätestatud baas olema ka kohtunike ja presidendi palga määramise aluseks. Ent midagi pole muutunud.

Praegune süsteem lähtub ainult keskmisest palgast, selles ei kajastu karvavõrdki majanduslangus ja iga päevaga suureneb töötute hulk. Kas poleks siis õigem siduda parlamendi liikme töötasu riigi majandusliku olukorraga? Riigikogu liikme töötasu võiks olla seotud kindla koefitsiendi kaudu SKT-ga.

Ent SKT-ga ei peaks siduma mitte ainult riigikogu liikmete tasustamist, vaid ka erakondadele riigi eelarvest eraldatav raha hulka. Kuidas? Väga lihtsalt. Riigikogu saab teatud osa SKT-st ja erakonnad kokkulepitud osa SKT-st vastavalt oma kohtade arvule. Iga parlamendi erakonna fraktsioon otsustaks ise, kui palju ja mille eest ta kellelegi maksab. Samuti peaks iga erakond ise kandma oma reaalsed kulud, mis kuluvad nõunikele, abidele jne. On ju täiesti selge, et fraktsioonis osatakse hinnata nii oma liikmete tööpanust kui ka kulutuste otstarbekust.

Nii saavad erakonnad ise valida, kas maksta raha riigikogulastele, palgata tõesti tasemel nõunikke või kulutada raha valimistel piltide kleepimiseks. Samas ei pea ka avalikkus arutlema, kes ja kui palju tööl käib, kes tööajast puhkab jne. See on iga erakonna siseasi, kui palju keegi taksoga sõidab, kuhu sõidab ja kui palju bensiini kulutab, kes ja kus valijatega kohtub või välisreisidel käib. Iga fraktsioon otsustaks ise, millised kulutused on põhjendatud.

On ju täiesti selge, et kõik riigikogu liikmed ei ole võrdse töövõimega. Nende panust oskavad kõige paremini hinnata nimelt erakondade juhatuste või fraktsioonide liikmed. Kui palju peaks maksma üks riigikogu koht, selle väljaarvestamine ei tohiks olla keeruline.

Võidakse vastu võita, et nii kaob avalikkuse kontroll, ent oluliselt tugevneks erakonnasisene kontroll. Praeguse süsteemi järgi on raha eri eelarve ridadel ja nende ümbertõstmine ei ole lihtne. Pausaalsumma puhul oleksid aga erakonnad raha kulutamisel hoolikamad.

Ja kui mõni erakond tõepoolest leiab, et tuleb mõnd oma parlamendiliiget südaöisel ajal taksoga sõidutada Lissaboni majoneesi ostma, siis on see tõepoolest erakonna siseasi ja tema oma rahakotist kinnimakstav, aga mitte enam maksumaksjate raha kulutamine.