Tanel Talve: ühe külahullu unistus ehk Eesti vajab Riigireformi!

 (33)

Sotsiaaldemokraatide, EKRE ja Reformierakonna valimisnimekirjade üleandmine
Tanel TalveFoto: Priit Simson

Eesti on olnud edukas, kuid juba aastaid on tegemata tähtsad otsused, mis meie edulugu jätkaksid. Viimane aeg on ellu viia Riigireform selle sõna kõige laiemas tähenduses! Meie ülesanne on peatada väljaränne ja tuua riiki talendikaid inimesi. Peame saama majanduse ja palgad kasvama, et suurendada püsivalt inimeste heaolu. Kasvatama inimeste usku oma riiki ja kindlust tuleviku osas, suurendama julgeolekut nii füüsilises, majanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes. Teha kõik selleks, et Eesti oleks parim paik laste kasvatamiseks. Et meie rahvas oleks edukas ja õnnelik. Nii maal kui linnas.

Elustiiliettevõtluse toetamine tagab maapiirkondade arengu!

Kas me soovime, et maaelu tähendaks inimeste jaoks vaesust, mahajäämust ja inimtühjust või hoopis innovatiivset, keskkonnasõbralikku ja looduslähedast elustiili? Rääkides maaelu edendamisest, peame tavaliselt silmas põllumajandust. Ometi tähendab elu maal palju enamat, veel teisigi ettevõtlusvorme, mis aga paraku (põllumajanduse) suurtootjate toetamise kõrval kipuvad varju jääma.

Suurtootjate toetamine on kindlasti vajalik, kuid ära ei tohiks unustada, et tänapäevased suurfarmid töökohti arvestataval määral juurde ei loo. Enamuse tööst teeb ära automaatika, robotid on juba ammu karjatalitajad välja vahetanud. Seega peaks mõtlema ka teiste, seni isegi ehk maaelu kontekstis harjumatute ettevõtlusvormide toetamise peale, mis aitaks hoida inimesi oma kodukohtades ning võimaldaks neil kohapeal kasvõi rahvusvahelise haardega ettevõtlusega tegelemist.

Loe veel

Seotud lood:

98% kõigist Eesti ettevõtetest on väikeettevõtted. Suurettevõtted on koondunud linnadesse, maapiirkondades on peamiseks ettevõtlusvormiks väikeettevõtlus, valdavalt elustiiliettevõtlus. Maaelule omane osaliselt traditsiooniline, osaliselt elustiilikeskne majandamismudel nõuab riigi poolt spetsiaalset lähenemist. Väikeettevõtluse arendamine on maapiirkondade jätkusuutlikkuse üks võtmeküsimustest.

  • Väikeettevõtluse soodustamiseks tasuks kaaluda nn patendimaksu ehk ühekordse aastamaksu kehtestamist, mis sisaldab endas kõiki makse väikeettevõtetele aastakäibega näiteks kuni 10000 eurot. Käibepiiri rakendatakse ju tänagi määratletud käibemaksukohusluse näol ja ühekordsest aastamaksust oleks palju abi just elustiili-ettevõtjatele.
  • Maapiirkondade ettevõtlus on suurlinnade ettevõtlusega võrreldes halvemas olukorras nii tööjõu, taristuga varustatuse kui ka geograafilise kauguse tõttu. Ühtlasema ettevõtluse jaotumise huvides tuleks Eestis „positiivselt diskrimineerida" Suur-Tallinna piirkonda, kuhu objektiivselt nagunii kontsentreerub majanduselu kese. See tähendab, et teistele piirkondadele kehtivad teatavad soodustused, mida Suur-Tallinnal pole. Näiteks erinevad maksusoodustused (madalam sotsiaalmaksu määr), tegevus- ja taristutoetused, eksporditoetuse programmid kohalikele väikeettevõtetele jmt.
  • Samuti on oluline taskukohaste elamispindade loomine ning panustamine inimeste täiend- ja ümberõppesse, lähtuvalt tulevikuprognoosidest tööjõuturul. Eestis on suur tööjõu ülejääk madaltehnoloogilises töötlevas tööstuses, samas on hulk inimesi puudu teadusmahukates teenindus- ja tööstusettevõtetes. Kui me teame, et lähiajal väheneb veelgi vajadus näiteks õmblejate järele, miks me siis juba täna ei õpeta neid inimesi näiteks meditsiiniõdedeks, kelle järgi on suur puudus? Seega tagavad tööjõu ettevalmistusprogrammid ettevõtetele suurema tõenäosusega kvalifitseeritud tööjõu kohapeal, kellele saab ka tänasest kõrgemat palka maksta.

Riik rahvale tagasi!

Kodanikeühendused, vabatahtlik töö ja aktiivsed kogukonnad on Eestis jõudsalt pead tõstnud. Inimesed toimetavad oma kogukonna hüvanguks vaatamata isiklikele muredele. Erinevate külaseltside ja MTÜ-de esindajad aga väidavad, et need inimesed hakkavad väsima. Inimesed panevad oma vähese vaba aja vabatahtliku töö alla, muretsedes pidevalt oma kogukonna hea käekäigu eest, saamata riigilt mingisugustki tuge. Viimane aeg on neid inimesi märgata, välja töötada konkreetsed toetuskavad ja -meetmed! Ainult õlale patsutamisest ja soojast käepigistusest enam ei piisa, vaja on selget ja tõhusat toetuspoliitikat!

Tõmbekeskuste-loogika on oluline eelkõige traditsioonilise majandusmudeli jaoks. Elustiili-põhistes piirkondades on pisut teine loogika - seal peaks olema suurem kogukondlike algatuste ja tegevuse osakaal. Enim teevad külakogukonnad ise, milleks neile tuleb anda voli ja jõukohane ressurss. Lisaks veel transpordiühenduste ning elektri- ja sidekorralduslik riigiabi ning kohapeal mõningate omavalitsuste funktsioonide andmine külavanematele.

Ainult funktsioonide ümberkorraldamisest riigi ja KOVi vahel muidugi ei piisa. Tagada tuleb KOVi tihedam side ja vastutus oma piirkonna elukorralduse eest. Selleks tuleb muuta esindusdemokraatia korraldust ehk rakendada alt üles omavalitsuskorraldust. Külavanemad ei tunne, et neil oleks võimu ja vastutust midagi otsustada. Seda ei tunne meil isegi maavanemad. Otsustusõigus ja sellega koos ka vastutus igapäevaelu korraldamisel tuleb anda rahva kätte tagasi. Noorte, haritud ja edumeelsete inimeste, uue põlvkonna „külahullude" kätte.

Siinkohal pakun välja üsna kardinaalse idee haldusreformi elluviimiseks alt üles põhimõttel. All oleksid külaseltsid, kelle poolt valitud külavanemad moodustaksid KOVi volikogu. See tähendab, et kui külarahvas oma esindaja ehk külavanemaga rahul pole, siis ta asendatakse ja kutsutakse tagasi ka KOV volikogust. Vallavolikogude volitatud esindajatest omakorda koosneks maavalitsus, kes korraldab ühishuvides maakonnaüleseid ja -vahelisi asju, nagu meditsiin, haridus ja transport.

Maavalitsust juhib maavanem, kes on maakonna esindusfiguur ja volitatud esindaja riigi tasemel ning omab tegelikku autoriteeti ja mandaati neilt keda ta esindab. Võimalik alternatiiv - mitte automaatne külavanemate delegeerimine vallavolikogusse vaid otsesed majoritaarsed volinike valimised, kus valimisringkonna moodustaks küla.

Aga milleks nii keeruliselt? Suuremates linnades on olukord küll pisut isemoodi, kuigi ka seal saaks rakendada asumipõhist analoogiat maapiirkondade süsteemile. Igal juhul aitaks selline süsteem anda riigi rahvale tagasi!

Oluliseks abiks inimeste osalemisel omaenda elu ja riigi juhtimises oleks ka uute, kaasaegsete tehnoloogiliste platvormide kasutuselevõtt riigi ja kohaliku elu asjaajamises. Ei pea ju alati ametiasutuses kohal käima, et asju ajada. Abiks oleks ametnike süsteemsed väljasõidud-vastuvõtud kohtadel, interneti-põhine asjaajamine külavanema abil, olulisemate otsuste ettevalmistamine ja tegevusest info jagamine online platvormil. Siis saaks ka kaugema kandi rahvas nii teenuseid tarbida kui ka osaleda vahetult otsuste läbiarutamisel, ilma vajaduseta kuhugi kaugesse keskusesse kohale minna. Olulise tähtsusega on siin külaaktiiv, kes aitab vajadusel ka „tädi Maalit", kes internetiga nii „sina-peal" ei ole.

Maaelu popiks!

Tihti jääb maale elama tulemine vale ettekujutuse ja arusaamise taha. Maaelu ei tähenda enam sõnnikus püherdamist. Tänapäeval pakub looduslähedane elu soovi korral kõiki mugavusi, kuigi see eeldab edumeelse ja ägedalt mõtleva kogukonna olemasolu ja ühist tegutsemist.

Kui küsida inimestelt, mis takistab neil maale elama asumist, siis tihti on olmeküsimuste kõrval probleemiks erinevate vaba aja veetmise võimaluste vähesus. Aga kui on koos piisavalt palju huvilisi, siis saab ise endale luua kordades mugavama ja kvaliteetsema kino, spordisaali, kohviku või kasvõi lounge'i. Selle kõrvalt paar korda kuus suure linna ahvatlusi nautimas käia võiks ju olla igati piisav? Vaja oleks riiklikult rahastatud nn roadshow'de korraldamist, kus süstemaatiliselt ja mõjusalt propageeritaks maale elama asumist ja tutvustatakse erinevaid võimalusi.

Kas meil aga on tõsiseltvõetavaid argumente, millega tõestada moodsa maaelu võimalikkust tänases Eestis? Selleks, et elu ja töö maal oleks vähegi võimalik vastuvõetavatel tingimustel, sõltub peamiselt neljast komponendist.

  

1. Elekter

  

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks rahul elektrivarustusega maapiirkondades. Majapidamised on pimedad isegi väikeste tuuleiilide korral, voolukõikumised ei luba kallimat elektroonikat kasutada, voolukatkestused venivad mõnikord mitme nädala pikkuseks ja lisaks kõigele pole siis ka kraanis vett. Isegi paljud mobiilimastid lakkavad töötamast. Kõige selle juures võetakse tarbijatelt lisaks elektrihinnale küllaltki kopsakaid võrgutasusid. Noori ja moodsa elustiiliga harjunud inimesi sedasi maale elama ja töötama ei meelita. Seega on vaja rohkem tähelepanu pöörata elektri varustuskindluse suurendamisele.

  

2. Lairiba internet

  

Kuigi lairibakaabel ulatub paljudesse vallakeskustesse ja küladessegi ning 4G-võrk katab peaaegu tervet Eestit, jääb kiire ja kvaliteetne internetiühendus mitmel pool ikka veel vaid unistuseks. Teenusepakkujad ei ole äriliselt huvitatud vaid paari tarbija pärast kaabli paigaldusega seotud kulutusi tegema ja inimestel endil läheks nii paigaldus kui ka hilisem igakuine makse üle mõistuse suureks. Ilma kiire internetita aga ei saa tänapäeval kaugtööd teha, seega on inimeste maal elamise soodustamiseks vaja investeerida sellesse, et ka maapiirkondades oleks kiire netiühendus soodne ja lihtne lahendus. Riik peab tulema appi seal, kus firmade ärihuvide puuduse tõttu teenuse hind ja kvaliteet selle tarbimise võimatuks teevad!

  

3. Kvaliteetsed maanteed ja ühistransport

  

Tasakaalustatud regionaalpoliitika võtmesõnaks Eestis on korralik teedevõrk suurlinnade ja maapiirkondade vahel. Pole mõtet loota, et küladesse hakatakse looma suurettevõtteid, mis tagavad töökoha kõikidele kohalikele elanikele. Kvaliteetne teedevõrk loob inimestele võimaluse elada mõnusas ja stressivabas keskkonnas ning teha tööd kodukohast pisut kaugemal. Juba täna on paljudes paikades see vägagi mugavaks muutunud, näiteks Kehrast Tallinna ja vastupidi viib kaasaegne rong 20 minutiga.

Kui kaua võtab tööleminek aega mõnest Tallinna lähedasest magalast? Kindlasti saab efektiivsemaks muuta ka ühistransporti. Üks võimalus selleks on tellimise peale saabuv buss, mis sõidab vajaliku külani siis, kui sealt keegi on nö nupule vajutanud ja sõidusoovi avaldanud, vastasel korral sõidab buss oma tavapärast marsruuti. Erinevaid lahendusi paindliku ja inimsõbraliku ühistranspordi arendamisel maapiirkondades on palju, vaja on vaid koostada terviklik plaan ja see ellu viia.

4. Turvalisus

Tõele näkku vaadates peame tunnistama, et seoses inimeste massilise lahkumisega suurematesse linnadesse või lausa välismaale, pole meil ressurssi, mis tagaks politsei, päästeameti või kiirabi pideva kohaloleku kõikides külades, asulates ja isegi väiksemates linnades. Ainus ja möödapääsmatu võimalus on tugevdada kohaliku elanikkonna vahelist läbikäimist, arendada naabrivalvet ja vabatahtlikku tööd. Teha kõik selleks, et piirkonda tuleks uusi inimesi.

Aeg on näidanud, et sinna, kus tegutseb aktiivne kogukond, tuleb meelsamini ka uusi elanikke. Riik aga ei tohi jääda lootma, et inimesed ilma toetuse ja abita riigi funktsioonid enda õlule võtavad - vabatahtlikele päästjatele tuleb tagada väljaõpe ja anda vajalik varustus, sama on abipolitseinike ja meditsiinitöötajatega. Täna tundub aga levivat arvamus, et meil on nii tublid vabatahtlikud, küll nad ise hakkama saavad. Inimesed on nõus oma elukeskkonna parandamisele kaasa aitama kuid neid tuleb selle juures aidata!

Niisiis on meie edu võtmesõnad areng, koostöö ja tulevikku vaatamine. Ma loodan väga, et minu unistus koduselt armsast ja maailmas edukast Eestist, kus iga inimene on tähtis, täitub.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare