Debati võitja on uuendusmeelne Lauristin, kes räägib meie võimalustest läbi innovatsiooni ja esitab visiooni: kultuur ja pehmed väärtused riigile, majandus EL-le läbi rahvusriigi muundumise prisma.

Lauristin esineb kui väikese Eesti erakondade liitja ja ühiste joonte leidja, püüab pehmendada vastuolusid ja vaatleb veendunud (sotsiaal)demokraadina heatahtliku muigega tsirkust enda ümber.

Ansip keskendub ikka majanduskasvule. Ta on igav kuid informeeritud. Häiris ühisturu vastandamine sotsiaalriiklusele.

Kelam näeb EP rolli survestajana riikide õigele teele suunamisel. Samas on tal õigus, et saates räägitakse tihti “aiast ja aiaaugust”. Jutt jääb kohati ümmarguseks – “vajame reegleid kuid mitte liigseid”?

Savisaar esines anti-Ansipina, külvas umbusku. Üllatas kiidukõne föderaalsusele, vastuoluliseks jäi idaküsimuste lahkamine EL teemana kogenud populisti mängulisusega.

Helme hüüab taas: “võim tagasi Eestisse!” Teemat arendavate mõtteavalduste kõrval taandub kõik siiski “klassikaline rahvusriik vs EL” paradigmasse.

Kaasik on küll oma idealismis sümpaatne aga see, et riigivõlg haihtub pelgalt rohelise mõtlemise kaudu, ei ole ju väga tõsiseltvõetav.

Leito EL seespoolt lammutamise ja ühisturult väljumise projekt jääb muinasjutuliseks. Vastuolu – Ameerikalt õppimine jätab mulje, et ühendriikide taoline poliitsüsteem ongi õigem tee.

Nõrgim on Kald - “vasakpoolsed toetavad eelkõige vasakpoolsust” ei ole ka kinnisideena eriti originaalne. Julgeolekupoliitikasse puutuvalt “kunstlikust külmast sõjast” rääkides ei ole ta usutav.