Tallo: IT-ala vajab arhitekti kätt
Balti IT-tiiger Eesti on nüüdseks muutunud häbelikuks opossumiks. Digiretsepti agoonia, puuetega inimeste toetuse määramise segadus, ID-kaardi tarkvara mittevalmimine, kiiruskaamerad, mida ei saa tööle, eurovalimiste ajal üles öelnud server... Mis on juhtunud?
Mõne projekti ebaõnnestumine ei tähenda, et edulugu lõpeks. Kõige halvemal juhul muutume vaid tavaliseks riigiks. Kui vaadata suurte riikide õppetunde, näeme suuri projekte, kuhu maeti palju raha, ja siis need katkestati, sest ei tulnud midagi välja. Näiteks USA-s maeti väljaspool riiki teenivate sõdurite e-valimiste projekti miljard dollarit ja siis see lõpetati.
Kui kiiruskaamerate jandist oleneb vaid trahvitulu saamata jäämine, siis digiretsepti ebaõnnestumine on ohustanud inimeste elu ja toonud neile põhjendamatuid kannatusi.
Meie poolõnnestumised on sarnased ja näitavad, kui hästi kulgesime varem. Kui meil 2005. aastal olnuks e-valimistega selline jama nagu praegu digiretseptiga, siis ilmselt me poleks e-valimistega üldse nii kaugele jõudnud.
Eelkirjeldatud juhtumid tekitavad e-lahenduste vastu usalduskriisi ja see on halb. Vaid untsuminekute aus analüüs aitaks usaldust taas kasvatada.
Kas esimene veapõhjus on ülesande püstitamises?
Kindlasti. Lisaks on protsessis palju osalisi: arstid, apteekrid, ravimiregistrid. Ju eeldati, et kõik töötab laitmatult. Ei analüüsitud piisavalt, kuidas on lood apteekrite arvutikoolitusega, milliseid arvutisüsteeme kasutavad arstid. Pealegi - nii suurte süsteemide puhul ei saa kõike korraga valmis mõelda ja ellu rakendada.
Et anname totaalse avapaugu nagu jaanuaris...
Kui me oleks X-tee kavandanud sellisena nagu digiretsepti, ei töötaks see tänaseni. Me alustasime kolmest registrist. Siis liitsime järgmised, vaatasime, mis saab. Ka digiretsepti tulnuks testida piiratud kasutajatega, kaasates algul mõned haiglad ja apteegid ja seejärel kasutajate hulka suurendades.
Aga meie läksime kogu riigis korraga digitaalsele retseptipealetungile ja veel ähvardasime neid, kes kahtlesid.
Tehti kurbi vigu ja nüüd tuleks küsida, miks. Suure süsteemi loomine käib nii, et on riigiametnik, kes peab kogu keerulise lahenduse välja mõtlema ja ära kirjeldama, et saaks tellimuse teha. Kui tellimus antud, programmeerib firma kiirelt asjad ära. Aga tegelikkuses on pilt selline, et ametnikke peetakse laiskadeks, lollideks ja ahneteks. Aga just ametnik - arhitekt - on see, kes toob idee, ja idee on see, mis maksab. Koodikirjutamine on palju lihtsam.
Meil aga makstakse raha neile, kes kirjutavad koodi, sest nemad on püha eraettevõte, ja ideede generaatorid on pigem põlastatud ja alamakstud. Lombakast süsteemist on raske saada häid lahendusi.
Pealegi - et riigiametnik ei saaks teha pättust, on välja mõeldud pikk ja paindumatu riigihankeprotsess. Ei saa luua uut innovaatilist süsteemi, kui ametnik on sisuliselt kongis, kus saab liigutada vaid üht kätt ja sedagi vähe. Kui alamakstud riigiametnik ei saa isegi liigutada, ilma et trellid silmade ees terendama ei hakkaks, siis kuidas võiksime neilt eeldada revolutsioonilisi lahendusi? Absurdne.
Kuna meil on ebaõnnestumisi nii paljudes avaliku sektori osades, siis kindlasti on viga ka reeglites.
Mis siin rääkida ühe ministeeriumi IT-arhitektist, kui kogu riigis puudub inimene, kes vastutaks avaliku sektori IT-lahenduste eest.
Oleme Eestis teinud kõik vastupidi oma parematele õppetundidele ja praegu tõesti pigem lammutame süsteemi. Riigis peaks olema üks konkreetne inimene, kes kogu avaliku sektori IT eest vastutaks, kas või portfellita minister, kes vaataks asju valitsuse tasandilt. Praegu puudub Eesti riigil oma e-arhitekt, igaüks toimetab oma nurgas. Kõige suurem kaotus on olnud usalduse kaotus uute e-lahenduste vastu.
