Laval hõiskab päkapikk soome turistidele, et mitu kalja täna juba joodud ja kas pühadeks ikka naise juurde ka jõutakse. Ja kuidas Moskva turistidel ostudega on ja millal rong läheb. Nii lolli nalja kuuleb põhiliselt vintis pulmavanadelt. No eestlased... vaevalt neid siin palju on. Vanalinn on nagunii turistilõks.

Tallinnas pole pühade ajal aga ei vanalinnale omast kohvi-saia, martsipani ega euroopaliku jõulutraditsiooni nägu. See on stilistiline kaos, mille pärast turistid pigem koju võiksid jääda.

Vaene unustatud verivorst

Tänavune Tallinna jõululaat meenutab Lasnamäe supermarketi putkandust, millele on liidetud vanalinna tavaline jälk turisminänn. Kõik müüjad ei oska eesti keeltki. Ei ole seal rahvuslikku käsitööd ega kohalikku toorainet.

Leedu leib (nagu Maximas), christmas wok, tortillad, seljanka, borš, Kiievi kotlet, tatrapuder, hot dog, aga ka türklaste müüdav kebab ja ungarlaste sütel küpsetatud sai… Tõesti, ühest putkast õnnestub leida ka verivorsti.

Kindlasti on kebab, mis muudes riikides kipub olema pigem metroojaamade juures müüdav kiirtoit, väärt pääsema meie jõululauale, aga ilmselt on see minu poliitiliselt ebakorrektne mõtlemine, mis ütleb, et moslemi söögil pole kristlike pühadega palju pistmist. Seda enam, et Eestis on türklasi võrreldes maailma suurlinnadega marginaalne vähemus.

Ei eesti ega vene jõulud

Ei usu mina, et Londonis korraldatakse jõulude ajal india curry-laatu või Pariisis tuuakse tänavale cous-cous’i lademed ja Berliini jõuluturgudel troonib kebab. Jõulud on aeg juurte juurde minekuks ning just siis kraamitakse välja vanad traditsioonid, mida muidu ei märgata pidada. See pole supermarketite püha, kus peaksid troonima Hiinas valmistatud jõuluehted, inglise keelest vigaselt tõlgitud lasteraamatud, mis on trükitud Indias, ning kergesti purunevad ja ilma CE-märgita mänguasjade mäed.

Kui otsustatigi seekordne jõululaat teha venepärane, siis oleks võinud stiili lõpuni välja pidada ja tehagi vene jõulud. Ei usu mina, et Moskva rongilt tulnud turiste huvitaks Tallinnas, kus on nii palju kohvikuid, just tänaval müüdav seljanka või borš või külmikust mikrolaineahju minev Kiievi kotlet.

Mäletan, et paari aasta eest oli Raekoja platsi laat nagu muinasjutt – pealinna parimate restoranide suupisted, õnnenaelu taguv sepp koos ääsiga, kalasuitsuahju lõhn, šokolaaditrühvlid. Nüüd võitlevad laadal müüjad selle nimel, kelle glögil on rohkem pöördeid (22% oli kõrgeim).
Ei ole selles kõiges minu muinasjuttu ega ka minu lõhnu või värve, milles jõulud ära tunneks. Muidugi on Tallinn oma matrjoškapoodidega rohkem Vene kui Euroopa linn, aga pühade ajal tahaks ju imedesse uskuda.

Äppi olideis!

Võib-olla pole vanamoodsad kristlikud ja euroopalikud jõulud enam moes? Ameerikas pidi kuuldavasti olema igasugune kristlik jõulutervitus põlu all, sest juudid ja moslemid ei arva jõuludest midagi ning see riivab nende usulisi tundeid. Seega tähistatakse seal lihtsalt pühi/Holidays või pühasid päevi.

Muidugi on tore, et igaüks leiab endas üles need pühad, mis hinge soojaks teevad, kuid kas pole paradoksaalne, et Rocca al Mare vabaõhumuuseumi jõulukülas on iga aastaga järjest rohkem koduvenelasi, kes oma jõulurõõmu just vanadest eesti talutaredest üles leiavad? Üle kümne aasta jõuluküla väisanuna näen, et ka peresõpradest välismaalased tuuakse pigem sinna.

Seega söövad eestlased Raekoja platsil koos turistidega viisakalt jõuluseljankat ning tublilt integreerunud koduvenelased tõstavad Kolu kõrtsis oma lastega ette tanguvorsti, sülti ja verivorsti; kuulavad eurojõulutümpsu asemel mõnusat akordionimuusikat ning teevad aisakellade helinal saanisõitu?

Just vabaõhumuuseumis elab minu lapsepõlve jõuluvana, kellel pole seljas midagi punast, ta kannab lambanahkset kasukat ja takust habet ning viltsaapaid. Tema juurde pole pikka järjekorda nagu kaupluste või firmapidude jõuluvanadel. Tema valehabe ei ripu viltu ees ja ta pole lärmakast lastekarjast ilmselgelt tüdinud.

Ettevaatust – jõulujoodikud

Tõelised Grinchid aga, kes minu jaoks pühad varastavad, on päkapikumütsiga rullnokkadest joodikud. Millegipärast tundub neile, et päkapikumüts annab õlleaurusele kodanikule õiguse kellele tahes külje alla ujuda ja natuke lolli nalja teha. Pikkade pühadega muutuvad need päkapikumütsid järjest määrdunumaks, aga ära neid ei võeta.

Äkki on jõuluvana ikkagi olemas ja sõidab siniste vilkuritega saaniga kohale, kui mõnes kõrtsis või kaubanduskeskuses on tongis jõuluvana ripakile jäänud või habeme selja taha keeranud ja maja ees suitsu kisub. Ainult et mida jõuluvana selle selliga ette peaks võtma? Panema ta Lapimaal lund koristama?