Täis kõhuga näljaste rabelemist vaadates

Meie rahvastiku kahanemise juures tundub fakt, et tänavu peaks maakera rahvaarv kasvama seitsme miljardini, kauge ja abstraktsena. Probleemset joogivett, mille pärast juba praegu sõditakse, on meil enam kui piisavalt. Nälga karta pole – maailma mastaabis oleme klassifitseeritud kõrge elukvaliteedi ja sissetulekuga riikide sekka. Elame riigis ja maailmajaos, mille elukogemus kaugeneb maailma peavoolust tõtaka tempoga.

Viie miljardes inimene sündis 1987. aastal, kui meil fosforiidisõda peeti, ja kuue miljardi piiri ületamist tähistati alles eelmise aastatuhande viimastel kuudel. Peaaegu pool maailma rahvastikust, kolm miljardit inimest, on praegu alla 25 aasta vanad. Neist 85% elab WPF (World Population Foundation) andmetel nn arengumaades – enamasti riikides, mille poliitiline kliima pole kirjeldatav demokraatiana.

Kes on viimastel nädalatel välisuudiseid kas või silmanurgast jälginud, võiks olla märganud Tuneesia rahvaülestõusu, mis viis mõne nädalaga võimult seal 23 aastat valitsenud autoritaarse presidendi Zine el-Abidine Ben Ali. Kaameli selgroo murdnud õlekõrreks sai 1984. aastal sündinud Mohamed Bouazizi, kes pärast seda, kui politsei konfiskeeris tänavamüügileti, ennast kohaliku politseijaoskonna ees süütas.

Rahulolematus olukorraga on levinud eriti noorema põlvkonna seas, kes pole rahul oma positsiooniga tööturul ega riigi poliitilise süsteemiga. Vaid umbkaudu 200 kilomeetri kaugusel üle Vahemere asub Euroopa Liidu heaoluühiskond, kus ka töötu elab paremini kui Tuneesia töörabaja. Tuleb märkida, et Tuneesia mediaanvanus jääb alla kolmekümne eluaasta, mis nn noores maailmas (arengumaades) pole sugugi väga vähe. Võrdluseks: Eestis on see umbes nelikümmend aastat. Alla 35-aastased moodustavad kogu rahvastikust umbes 60%, Eestis 45% ringis – ning sinna mahuvad meil kaheksakümnendate buumi ajal sündinud noored.

Sarnane olukord valitseb paljudes teistes Lähis-Ida riikides. Eri põhjus­tel, millest tähtsaimad vast elukvaliteedi tõus ja suremuse vähenemine viimastel kümnenditel, on rõhuv noorte ülekaal. Näiteks kaks kolmandikku Iraani elanikest on alla kolmekümneaastased. Selles mängib oma osa nii Iraani-Iraagi sõda kui ka 1979. aasta islamirevolutsioonile järgnenud võimude propageeritud beebibuum. Tähelepanu väärib üle-eelmise aasta valimistel konservatiivse kandidaadi võidule järgnenud Iraani noorte protestilaine, mis lõppes kahjuks nagu totalitaarsele riigile „kohane”: kümnete (kui mitte sadade) surmade, piinamiste ja vangistamistega. Tuletame meelde ka Tiananmeni väljaku veresauna 1989. aastal

Tuneesia protestisuitsiidile on jaanuari jooksul järgnenud enam kui kümme noorte enesesüütamise juhtumit Lähis-Ida teistes riikides (mille kajastust meie meedias saab seostada enamasti vaid sõnadega „terrorism” ja „turism”) Alžeerias, Mauritaanias, Egiptuses ja Saudi Araabias. Kõikides nendes riikides on noortekultuur skisofreenilises kontrastis väärtushoiakutega, mida avalikult välja näitama ja järgima peab.

Ajal, mil me otsime oma vaikset kohta Põhja-Euroopa perifeeria suhtelises rikkuses, pole maailmas revolutsioonide aeg kaugeltki läbi. Ideaalid ja ideoloogia elavad edasi ning seda tasub arvesse võtta ka meil, kes me oma igapäevases suhtelises heaolus oleme kaotamas võimet neid mõista – intellektuaalsel, aga eelkõige intuitiivsel tasandil. Need, kelle kohta oskame küsida vaid, mida nad seal jälle märatsevad, võivad olla laias laastus samalaadses olukorras, kui meie olime 20 aastat tagasi. Mäletatavasti kutsus nii mõnigi tänane liitlasriik meid siis üles mõõdukusele ja vaoshoitusele.

Artikkel on pärit Õpetajate Lehest