Tabuteemad, investeeringud ja haridus
Teadmist, et haridus on kõige kasulikum ja kasumlikum investeering, on poliitikud ning teadlased korduvalt avastanud ja taasavastanud, mis pole neid muidugi takistanud retoorikale vastupidiselt käitumast. Markantseim näide on Ühendriikide progressiivseimaks osariigiks tituleeritud California, mis kulutab vanglatele ja vangidele viis korda enam kui koolidele. Absurdimaigulisse olukorda on jõutud haridusinvesteeringuid ülistavate kilgete saatel.
Kummalises olukorras oleme ka Eestis. Aastaid on kiputud haridusse investeerimise all pidama silmas euroraha toel määratutes kogustes veetud juhtmeid ja valatud betooni. Loomulikult on ka see investeering. Nüüd tuleb leida vaid raha vahel liiga agaralt soetatu ülalpidamiseks. Kahtlustan, et lähitulevikus näeb siinkohal tunduvalt rohkem musta huumorit kui kõrvuti asetsevate pisikeste omavalitsustega, kes eurorahaorgias mõlemad endale ujulad tekitasid. Aga betoon betooniks, ka seda on vaja.
Tabude miiniväljal
Teinekord satun oma ametis kutsekoolidesse, kus demonstreeritakse võidurõõmsalt järjekordset investeeringut. Kui tüürin jutu õpetajaskonnale, mida alati ka teen, siis entusiasm vaibub ja asendub masendusega. Kui haridus on investeering, siis seda investeeritakse eelkõige siiski inimestesse. Vähemalt toimetajapilgule näib mõte nii triviaalne, et ei tahaks selle peale trükivärvigi raisata.
Kust aga saada inimestesse investeerimiseks raha? Räägime ju kõige kasulikumast investeeringust, mis tähendaks justkui, et arutada tuleb kõiki võimalusi. Aga ei, asetad sõnad „raha” ja „juurde” ühte lausesse, satud kohe meie tabude miiniväljale ning väär samm päädib plahvatusega.
Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Sven Sester ütleb Õpetajate Lehes, et laenud on Kreeka tee, neid ei saa võtta lõpmatuseni. Tõsi, kestvaid jooksvaid kulutusi laenude abil jätkusuutlikult ei rahasta. Igasugune üle jõu käiva kohustuse võtmine on halb, kuid laenamine on täiesti normaalne tegevus, eriti kui kulutuse edasilükkamine toob rohkem kahju.
Üleüldse, kuidas saab ettevõtlust toetaval maailmavaatel liugu laskma harjunud valitsus käsitada laenu pärispatuna? Enamik investeeringuid tehakse laenude toel. Praegusele väheke masulisele, kuid siiski ajalooliselt enneolematult heale järjele oleme jõudnud laenates – laenas küll valdavalt erasektor ja riik (see oleme ka meie!) vaatas „vastutustundlikult” pealt, kui buumiahju hagu kühveldati. Skisofreeniline.
Formaalsus pole vastutustundlikkus
Dogmaatiline mõtlemine on hakanud varjutama meie riigijuhtide võimet raha teemal ratsionaalselt arutleda. Mõni praeguse valitsuskoalitsiooni kõneisik käitub rahast rääkides nagu SMS-laenu sõltuvusest väljunud hasartmängusõltlane. Keeldub teemat isegi lauale panemast ja piirdub hüsteeriliste verbaalveritsustega, kust potsatavad ikka ja jälle kõrvu sõnad „Kreeka”, „pankrot”, „vastutustundetu”…
Loomulikult pole üks haridusväljaande toimetaja õige inimene ütlema, kas maksab ja kui palju saab riik laenu võtta. Kuid poliitikud, kes etendavad iga kord solvunud puritaani, kui jutt rahale ja kulutamisele, või jumal hoidku, riigilaenule läheb, pole enam veenvad. Kõik vähegi arukad kodanikud teavad, et raha ei kasva metsas ega tule kapist. Aga rääkides haridusest kui kõige fundamentaalsemast investeeringust, ei tohi olla tabuteemasid.
Vastutustundlik eelarvepoliitika, mida rahandusminister Jürgen Ligi on ehk liigagi jõuliselt kaitsnud, on tervitatav ideaal. Aga kui see tähendab hädavajalike investeeringute tulevikku lükkamist vaid selleks, et korraliku arveametniku kombel saldo nulli saada, omandab vastutustundlikkus hoopis uue tähenduse. Arenevas ettevõttes kutsutaks seda pigem vastutuse vältimiseks. Hävitades investeeringuga seotud riskid, kaotatakse ka võimalus sellest kasu saada.
