2014. aasta tõi endaga Putini režiimi stabiilsuse-mantra langemise. Esialgu anekdoodina mõeldu sai tõelisuseks, kui nii Putin, dollari kurss kui ka nafta hind üle 60 jõudsid. Seni oli Venemaa ametlikus meedias kujutatud Putinit Egiptuse vaarao sarnase harmoonia ja tasakaalu valvurina. Tänaseks on Putinist kujunenud rahvusvahelisele õigusele sülitav ebastabiilsuse garant nii sise-kui ka välispoliitilisel tasandil.

Putini välispoliitika krahh

Meenuvad majandusanalüütiku Stepan Demura sõnad: maailmas ja rahvusvahelistes suhetes kehtivad teatud reeglid ning olgu nad head või halvad, kuid „palja tagumendiga" neid ei muuda. Putini ja tema kliki püüded Nõukogude Liidu varisemisega tekkinud status quod revideerida tuleks vaadelda abitu reaktsioonina Venemaa mõju ja prestiiži kokkukuivamisele rahvusvahelisel areenil. Kuna NSVLi mõju tugines paariate toele, siis seletab see ka valulist reaktsiooni Milosevici, Husseini ja Gaddafi võimult tõukamisele.

Putini unistus „lähisvälismaa" tihedast sidumisest Venemaaga Euraasia Liidu kujul on Ukraina avantüüri tulemusel kokku kukkumas. Venemaast on järjest enam distantseerunud Euraasia Liidu „asutajad-isad". Näiteks „batka" Lukašenka, kes seni eelistas valgevene keelele vene keelt, on Krimmi annekteerimise järel asunud propageerima valgevene keele kasutamist.

Ka Nazarbajevi huvi on jahtumas, kuigi just tema tuli 20 aasta eest Euraasia Liidu mõttega välja. Ka Hiinast pole vaatamata hulgale hiljuti sõlmitud lepingutele loota Venemaale lähedast liitlast. Oleks ebatõenäoline, et Hiina tahaks rikkuda suhteid oma kahe peamise kaubanduspartneri USA ja ELiga. Seetõttu kasutab Hiina pigem Venemaa täbarat olukorda ära.

Putini Venemaa on jäänud liitlasteta, ustavamateks toetajateks on veel Zimbabwe Mugabe režiim, mille veterandiktaatoril täitus sel aastal 80. eluaasta. Teine tuline toetaja on Vaikse ookeani „rahapesuparadiis" Nauru. Saar sattus rahvusvahelise meedia tähelepanu alla 1998. aastal, kui tuli ilmsiks, et vene kuritegelikud grupeeringud on anonüümselt vahepeatustega Naurul Bank of New York'i kandnud 70 miljardit dollarit.

Putini „naftamajanduse" allakäik

Postsovetliku Venemaa majandusmudeli võiks lihtsustatult kokku võtta järgmiselt: nafta ja muud toormed müüakse piiri taha, vastu saadakse dollarid ja eurod, mis erinevaid teid pidi uuesti piiri taha liiguvad. Seda arvestades võib vaid aimata, läbi milliste raskuste kiuste jõudis EL Venemaa vastaste sanktsioonideni.

Ei olnud see ju kaua aega tagasi, kui Lääne-Euroopa „pangandusparadiisi" Luksemburgi kauaaegne peaminister Jean-Claude Juncker rõõmustas ajaleheveergudel, et Küprose panku tabanud krahhi järel on just Luksemburgist saanud Venemaa ja vene raha „aken" Euroopasse. Täna on Juncker Euroopa Komisjoni president...

Venemaa riigieelarvest moodustab nafta ja gaasi ekspordist saadav tulu üle poole, jäädes erinevatel hinnangutel 50-80 protsendi vahele. Toornafta hinna langus lööb Venemaad palju valusamalt kui „hambutud" Lääne majandussanktsioonid.

Ajaloolasena pean märkima, et on küll ebakorrektne rääkida „ajaloo kordumisest", sest iga ajaloosündmus on unikaalne, on siiski on leida mõningaid sarnasusi 1970ndate naftahinna kukkumise ja tänase päeva vahel.

Saudid ja Putin

Saudid lõid toona ja lõid ka täna naftahinnad alla ennekõike selleks, et vastu seista Iraani mõju kasvule Lähis-Idas. Kui OPECi naftahinna poliitika aitas 1980. aastatel tahtmatult kaasa Nõukogude Liidu majanduse kokkuvarisemisele, siis tänane Iraani majanduse „pigistamine" saudide poolt ähvardab lõplikult hingusele saata ka „stabiilsuse" Putini Venemaal.

On irooniline kokkusattumus, et 2014. aasta esimesel poolel Putini võimuletuleku 15. aastapäeva puhul meenutati režiimi kontrollitavas meedias laialdaselt 1998. aasta kriisi Venemaal. Ka toonastes majandusraskustes oli oluliseks teguriks madal toornafta hind.

Paljudele venemaalastele algasid 1998. ja 2014. aasta kriis rublade vahetamisega dollariteks ning kodutehnika kokkuostmise hüsteeriaga. Vestlesin hiljuti üle piiri elava äia ja ämmaga, kes jõulupreemia eest ostsid nutitelefonid ning kelle töökaaslased ostsid viimastel nädalatel telereid, külmikuid või pesumasinaid.

Kuigi Venemaa kontrollitav meedia kinnitab, et sarnased majandusraskused ja ostupaanika valitseb Venemaa turu äravajumise järel terves Euroopas, valitseb tavaliste venelaste seas ikkagi hirm tuleviku ees. Muide, ostupaanikast rääkivat uudist illustreeriti videoklipiga jõulukinke ostvatest prantslastest, kes tõepoolest pika järjekorra moodustasid...

Kriis Venemaal

Tulles tagasi ajaloo juurde, siis võib öelda, et 1998. aasta kriisi ajal aitas paljudel venelastel pingeid leevendada see, et „juua oli põhimõtteliselt odavam kui süüa". Niisiis ei maksa imestada, et ka nüüd on Venemaa valitsus astunud jõulisi samme, et reguleerida viina hinda. Lisaks kaotati piirangud, mis keelasid alkoholi müüa öösel ning tänaval asuvatest kioskitest.

Nafta ja gaasi müümisel põhineva majanduse varisemine on kahjuks toonud kaasa ulatuslikud kärped hariduse ja meditsiini vallas. Hiljaaegu teatati riikliku vähi vastu võitlemise programmi lõpetamisest. See toob riigis, mis vähihaigete suhtarvult on maailmas esirinnas, kahtlemata kaasa kurvad tagajärjed.

Juba praegu on paljudes Moskva haiglates otsa lõppenud vähiravil kasutatavad preparaadid. Mitmed mu isiklikud tuttavad kaaluvad hetkel näiteks korteri müümist, et ravi oleks võimalik jätkata.

Meditsiinilises tähenduses tähendab „kriis" organismi vaakumist surma ja tervenemise vahel. Just sellisena tuleks vaadelda täna Venemaal toimuvat, mida ähvardab pikemas perspektiivis majanduslik kaos, aga võibolla ka riikluse krahh.

Mäletan, kuidas paari aasta eest mõned tuttavad Venemaa ajaloolased unistasid revolutsioonilise 1917. aasta kordumisest „Igale 14-ndale järgneb 17-s," armastasid nad öelda. Mis tuleb siis 2014. aasta järel? Raske ennustada. Kindel on aga see, et Venemaal on „värviline revolutsioon" võimatu, sest tänane režiim ei lahku ilma verevalamiseta. Samuti on kindel see, et Putini režiimi nurkaajamine tõotab raskeid aegu nii oma riigi alamatele kui ka Venemaa naabritele.