Sven Vabar: Vaeste abistamine on muutumas massiliseks
Mäletame me ju kõik kaheksakümnendate aastate lõppu ja üheksakümnendate algust, kui humanitaarabi jõudis Eestisse massiliselt ja väga erinevaid kanaleid pidi ning laiades kihtides ka mõnevõrra paksu verd tekitas. Praegu, kümme aastat hiljem humanitaarabi teema avalikkuses praktiliselt ei tõstatu. Ometi tuleb välja, et ka praegu Eestisse küllalt palju humanitaarabi jõuab.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kriminaal- ja ühiskonnatöö juhataja Avo Üpruse sõnul vajas kümme aastat tagasi teatavat toimetulekuabi enamik Eesti elanikest, kuid samas praktiliselt ei olnud toona drastiliselt vaeseid inimesi.
Ka Eesti Vabatahtlike Keskuse juht Merle Helbe ütles RVEle, et humanitaarabi ei ole enam üldrahvalik nähtus, kuid see-eest tänapäeval võibolla isegi olulisem kui dekaadi eest. Toimetulekuabi toidu, riiete ja ravimite näol jõuab Helbe sõnul tänapäeval tõepoolest nende inimesteni, kes seda vajavad. Samuti on Helbe arvates praegu oht, et nende abivajajate hulk suureneb, sest sotsiaalsed probleemid näiteks Ida-Virumaal küll lahenemistendentse ei ilmuta.
Kuid sotsiaalse kihistumise ja vaesuse suurenemise puhul märgib Merle Helbe Eesti humanitaarabivaldkonnas ka üht positiivset tendentsi. Nimelt on viimastel aastatel väga suure kiirusega kasvanud nende Eesti inimeste hulk, kes olles teatava elatustaseme saavutanud, on ise nõus abivajajaid aitama. Nõnda jõuab Eestisse üha vähem humanitaarabi välismaalt ja vaikselt on tekkimas omaalgatuslik üldrahvalik heategevus nagu näiteks koostöö Päästearmeega USAs.
Eestlane võib ju olla isekas ja omakasupüüdlik, kuid ta ka teab, mida tähendab olla vaene.
Kuid nii Avo Üprus Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust kui Merle Helbe Vabatahtlike Keskusest tõid välja asjaolu, mis meid teps mitte näiteks Põhjamaadega sarnaseks ei tee. Ning see asjaolu on võimude suhtumine riskigruppide abistamisse. Merle Helbe ütles, et isegi kui konkreetsed raha nõudvad projektid kõrvale jätta, on erinevad ametkonnad üleolevalt ära öelnud ka moraalsest avalikust toetusest ühele või teisele omaalgatuslikule abikampaaniale.
Helbe sõnul tulid taolised negatiivsed reageerinud talle täieliku üllatusena, sest raha tema juhitav organisatsioon riigilt ju ei küsinud. “Riigivõim peaks oma arengus järele jõudma aktiivsele tavakodanikule,” ütles Helbe. “Ta võiks vähemalt tunnustada initsiatiivi, mis tuleb kuskilt väljaspoolt riigivõimu.”
Otsuseid langetavate ringkondade passiivsust riskigruppide abistamisel näitab ka asjaolu, et mitte keegi ei oma Eestis tegelikult ülevaadet riiki saabuvast ja ka kohapeal antavast humanitaarabist. Vastavate uuringutega pole keegi lihtsalt tegelenud, kinnitas RVEle lisaks Üprusele ja Helbele ka kodanikualgatuste ja kolmanda sektori probleemidega tegeleva Jaan Tõnissoni instituudi direktor Ago Laius. Eelpoolmainitud tolliameti statistika peegeldab ju ainult humanitaarabina deklareeritud kauba jõudmist Eestisse, kuid toimetulekuabi võib oma sihtmärgini jõuda ka mitmeid muid teid pidi.
