Suveaeg ja seksielu

Ei ole ilmaski rahul oma eluga see inimene. Isand Tarand (see vana Tarand, Andres Tarand) jutlustas enne valimisi: “sina ei pea mitte kella keerama. Vali mind ja sa ei keera enam kunagi”.

Sai Tarand koalitsiooni, sai ka suveaeg otsa. Ning siis oli huvitav jälgida muutust avalikkuse suhtumises enne ja pärast kellakeeramist. Enne domineerisid hääled, mis nõudsid inimõigusi rikkuva ja kaks korda aastas inimese loomust vägistava tegevuse lõpetamist.

Nemad said oma tahtmise, sõna võttis vastaspartei. Et ebanormaalne erinevus naaberriikides ja imelikult vara läheb pimedaks ja selles laadis nõnda edasi. Kõige ilusama korrapärasusega esindas vastasparteid Äripäev, kes oskas muuhulgas ka väga kenasti ära seletada, mis majanduslikku kahju kellakeeramine toob.

On ka teaduslikku lähenemist. Kui C@D kevadel sama teemat käsitles, teatas Tartu Ülikooli professor Teesalu ebaprofessorliku emotsionaalsusega, et “Kõik need aastad, kui kella kaks korda aastas keerati, 80% rahvast ägas ja vaevles selle all. Need 20%, kes nõuavad kellakeeramist, on inimesed, kes oma isiksuse omadustelt on lihtsalt põikpäised inimesed. Nende propaganda on räige ja nad lähtuvad ainult oma isiklikust seisukohast. Neil ei ole mingit tõestust selle kohta, et kellakeeramine oleks parem või efektiivsem kui püsimine nö oma ajas.”

Kas paneme sõna “teaduslik” jutumärkidesse?

Kui üldse referendum korraldada, siis tuleks seda C@D hinnangul teha just suveaja küsimuses, sest erinevalt elektrijaamadest on iga täiemõistuseline Eesti Vabariigi kodanik enda une headuse asjas kompetentne. Ja mehhiklaste seksuaalelu ruineerib suveaeg samuti.

Mida me teeme siis, keerame või ei keera?