Nii see ilmselt mõeldud oligi: presidendi kantselei eelarvest rahastatav koostöökogu testis avalikkuse peal ideid, mida esitas pisut viimistletumal kujul hiljem Ilves. Kuivõrd koostöökogulaste avaldus kuigivõrd kriitikat ei pälvinud – osalt avalduse kõmiseva üldsõnalisuse, teisalt kogu enda mõjutuse tõttu –, viis Ilves teema süüdlaste ja vastutuse teema laiemale pinnale ja suure publiku ette.

Paraku ei ärritanud kaudselt poliitikuid vastutused vabastada püüdev kõne mitte ainult vasakpoolselt meelestatud intellektuaale, vaid ka politiseerumata mõtlejaid, kes on Eesti demokraatia ohtudele tähelepanu juhtinud varemgi.

Partokraatiasse käändunud esindusdemokraatia võimaldab inimesel oma hääle anda valimistel, ent valimistevahelisel ajal pole tal muud võimalust kui pealt vaadata, kuidas poliitikud ajavad oma asja. Enne valimisi püüavad poliitikud valijale tema enda raha kulutades naha vahele pugeda, et pärast häälte kättesaamist taas oma maailma kapselduda.

Nn tavalise inimese kohta kehtib üldtuntud tõsiasi, et seaduste tundmine ei vabasta vastutusest. Seadustetegijjad ise aga harrastavad kõrgelennulisi jokk-skeeme, mis pole inimesele tänavalt ei jõu- ega võimetekohased. Paljukõneldud solidaarsus peaks tähendama ka seda, et süü ja vastutuse mõisted hakkavad nn tavalisele inimesele ja poliitilise eliidile tähendama ühte ja sama.

Kuni avalikkuses püsib veendumus, et väiksed sulid ripuvad võllas ja suured sõidavad tõllas, pole solidaarsusejutul pinnast, kus juurduda. Need, kes tarbimispeost ka buumiajal mitte mingil määral osa ei saanud, ei pea ennast valitsuskoalitsiooni aetud poliitika pärast küll ei süüdi ega vastutavana tundma.